Diana, igavesti printsess

Teade printsess Diana surmast jöudis minu körvu yhel argisel tööpäeva hommikul Tartu hooldekodus lihtsa hooldajana töötava eesti naise suust. Olin hämmeldunud siirast vapustusest, mida töökaaslane väljendas. Ma töepoolest ei teadnud, et too tagasihoidlik madalapalgaline naine on printsessi austaja. Kui massiteabevahendid täitusid traagilisest uudisest, registreerisin esimese faktina lady Diana synnipäeva-1.juuli 1961. Olen samal metall-pyhvli aastal syndinud.Pyhvli aasta Vähk oli Walesi printsess, kelle elutee löppes (vöi löpetati) 36 aastaselt. Ei usu, et keegi oleks valmis sellises vanuses surema. 36selt on köik veel ees ja lapsed veel lapsed.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.

Ilus luuletus, ei tea, kes kirjutanud.

BUDDHA

Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.


Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.


Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.


Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.

Öpetlik luuletus Portia Nelsoni sulest

AUTOBIOGRAAFIA VIIES VAATUSES
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.

2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.

3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.

4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.

5.
Ma lähen teist teed.

Eestlasi

elab igal pool. Eestlusega kohtud välismaal kodu-eestlust laiendavate-täiendavate vaatenurkade all.
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....

Mina ja 2M

See lugu on armastusest. Päris kindlasti.
Ehk oleks õigem pealkiri: 2M ja mina. 2M on siiski tähtsam isik kui mina. Anyway.
2M on köhukas habemik. Vähemasti enamasti on ta olnud selline. Vahel on ta ju ka habeme maha ajanud ja ka köhust sai ta yhtäkki lahti. Lihtsalt köhnus.Nagu temaga köik head ja halvad asjad lihtsalt juhtuvad, nii juhtus ka see tema kujumuutus. Teeb lausa kadedaks. Ei dieedi pidamist ega harjumuste remonti, ei soovi ega plaani, lihtsalt....Korraga oli ta köhn. Köhn 2M. Kui kysisin, kuidas ta seda tegi, vastas ta, et ölut jöi. Mystiline. Nagu paljud muudki aspektid 2M elus.
Tegelikult usun ma, et 2M ei olegi tegelikult 2M, kuulus linlane, kiimas kunstikahmaja, kulunud kukepykstes miljonär, tegelikult on ta bodhisatva, kunsti kaitselmus, väga vana ja valgustatusele väga lähedale jöudnud hing. Veel yks samm ja...2M lahtub Valgusesse.
Önneks on see samm veel astumata. Tal ei näi olevat ka kiiret piiri yletamisega.. 2M on önnelik oma praeguses maailmas. Ta rahmeldab päev otsa oma 2M tegemisi ja loeb öhtul enne magama jäämist öhtupalvet. On ju räuskav boheem 2M pärit siivsast luterlikust kodust.
Horoskoobilt on ta Kuke aasta Skorpion. Kiitlemine on ta eluvorm ja "kukekad" välisvorm. Kord viisime mina ja 2M hea naistuttav Maaja mehe pykse ostma. Valisime välja moekad normaalsed igapäevased praktilised taskutega pyksid. Et ta ometi neid "kukekaid" ei kannaks. 2M innustus meie suureks kergenduseks uute pykste ostmisest ja peagi olid tal korralikud pyksid jalas. 2M oli koguni uhke oma uues varustuses ja ka mina ja Maaja tundsime end kangelastena, olime enda arust lausa ajaloolise teoga hakkama saanud. Kui ta nyyd soostuks ka vesti ostma... Aga ei, siin seisis myyr. Vestid 2Mle ei meeldi ja vesti ta ei ostnud. Ja pyksidki olid tal juba möne nädala pärast sellise väljanägemisega, nagu oleksid need saja-aastased, auguliseks pölenud tubakasädemeist ja vöidunud. Samal pöhjusel, piibu töttu, ei pysi puhtana ka tema kirjutuslaud, see on alati nögine. Ja pyksid peavadki 2M meelest "kukekad" olema, siis ei saa ju otsad mustaks. Seega, ylimalt impulsiivne ja praktilistes asjades abitu 2M on oma veidral viisil ka praktiline. Ehk on see "kukekate" lembus seletatav sellega, et ta Kuke aastal syndinud on.
Me kohtusime yle kahekymne aasta tagasi. Ja nyydseks juba 26 aastat on 2M olnud osa mu elust. Milline osa? Kes on ta mulle ja kes olen mina talle? Ilmselt YKS PALJUDEST mölemas suunas, nii tema mulle kui mina talle. Ja siiski...YKS.
Number YKS on 2Mle Poetess nr.1. Teda Kättersaamatut Körgust on ta aastakymneid yritanud, teadagi asjata. Poetess on abielus. Punkt. Number KAKS on yks öbluke boheem, kes teda ei taha. Aga 2Mle meeldib ta keha. 2Mi ideaal on väike köhn pikajuukseline neidis. Seega , minul kyll shansse pole. Olen suurekasvuline naine. Kunagi olin köhn poisipea. Aasta tagasi olin lopsakas blond.
Nyyd olen vaskpunane paksuke.
2M on teinud meeleheitlikke katseid ykski naiolevus röngastada. Nöuka ajal kysis ta kord igalt oma tuttavalt, keda tal on palju, yhe ainsa rubla ja sai sel viisil sörmuste raha kokku. Avaldused olid sees, aga neiu X jättis perbyroosse tulemata. Ilmselt pidas kogu lugu pulliks. 2M puhul ongi nii, et köik muutub kätte pulliks naljaks. Kuigi köik on tegelikult ka tösine ja siiras. Kindlasti 2M tahtis väga perekonda. Kui ta minule 2003 suvel Pärnus näituse avamisel avalikult abieluettepaneku tegi, siis ta enam abielluda ei tahtnud. Ta oli jöudnud juba sellisesse etappi.
Me pidasime kellegi X inimese aias kihluspeo maha ja läksime lahku. Mina Soome ja tema tagasi koju oma hindamatu maalihunniku otsa.
2M on hariduselt raamatukoguhoidja ja kutsumuselt kunsti kollektsionäär. Ta on NÄHTUS. Tal on kuulsate eesti ja ka välismaalastest kunstnike töid. Nöuka ajal kogus ta Piiterist emigreeruvate juutide, kes ei saanud enamust oma töödest kaasa vötta, töid ja mönedki neist tollal algajatest on tänaseks läänes ilma teinud. Seega on tal töid, mis mönel oksjonil maksaksid ...ei tea... igatahes terve varanduse.Yks tippudest 2M kollektsioonis on muidugi Kabakov. Talle on kogemata ja ka teadlikult kingitud aardeid. Kui 2Mlt kusida, kuidas ta selle vöi tolle harulduse sai, hakkab ta jutustama umbes nii: ja siis ta ytles, kas ma vöin teile, härra, kinkida.... Geniaalne. 2M on nähtus, kel on anne saada kingitusi. See on tal vaimne anne. Imetlust äratab ka see, et ta on oma kollektsiooni töepoolest isiklikul lihasjöul kokku tassinud. Maalid on vahel vägagi suured ja autot 2Ml pole.
2M armastab kunsti ja kunstnikke ja nemad teda. Kindlasti suudaks ta magistritöö mönel lähikymnendite eesti kunsti teemal ära kaitsta. Tal on haruldane faktimälu ja peen esteetiline taju. Tema kollektsioon on 2M nägu. Kuulsate professionaalide tööde körval on seal ka väärtusetut, aga ometi on tajutav läbiv joon, 2M aura valgustab tema kogusse sattunud erinevate kunstnike töid. Ta oleks nagu pihiisa, kes vaatab kunstnike deemoneid ja sellega vabastab kunstihinged vaevast. Tänaseks on juba auasi olla 2M kollektsioonis esindatud kunstnik. 2M elutöö sai väärilise hinnangu 2003 kevadel, kui ta sai Aasta Mänedzheri tiitli naabrite lätlaste kunsti eksponeerimise eest Tartus. Mina koos tollal 4 aastase tytrega olin 2M kaaslaseks auhinna vastuvötul. Ma tean, et ta oleks meeleldi esinenud Poetess nr.1 seltskonnas, aga juhtus nii, et mina sattusin sinna. Oleks ta mulle vaid ytelnud, et ootab teist kaaslast! Aga ta ei ytelnud ja mul loksus alles hiljem kohale. See auhinna vastuvötmine oli vöimas. Kogu Vanemuise saal oli kui yks hing ja 2M lavastatud hyyd:Laine, aga mina! kajas veel kaua mu peas. See oli allusioonidega lavastus. Laine oli tollase linnapea eesnimi. Samas vihjas see hyye ka 2M legendaarsele purskkaevusuplusele raamatukogu ees (sealgi direktor Laine) ja yldse sellele 2Mle, kellesse vöimud aastakymneid kui ohtlikku ADHD lapsesse suhtunud. 2M ja KGB oleks veel omaette teema, aga sellel ma siin ei peatu. Ma kirjutan ju teemal mina ja 2M.
2M kinkis mulle kleidi. Tumesinise avara dekolteega ja sametpassega kleidi. Sobib mulle hästi. Ma olin yllatunud, kui vaadates filmi Modiglianist avastasin, et see kleit meenutab nii väga kleiti, mille Modigliani varastas ja kinkis Jeannele. 2M on eelmistes eludes kindlasti kunstiga seotud olnud.
2M kogub kunsti ja tema vanem vend mingit tehnilist jura, mingeid asju, millest ma ei tea, mis need on. 2M vanemate kolmetoalises räämas korteris, milles raamaturiiulid on ainsad korras asjad (on ju 2M elukutseline bibliograaf), on Manalasse vajunud vanemate abieluvoodi täis seda 2M venna jura. Muu korter on aastaid (ilmselt ema surmast saati) koristamata. Köikjal vedeleb kunsti. Ma pyydsin seal koristada, seinu pesta, aga vee arve läks nii suureks, et 2M kohkus ja loobus projektist. Juba ema elu ajal ei lubanud 2M teda äkki enam oma tuppa koristama. Ta saagis kushetil jalad maha ja magab nyyd pöranda lähedal jalgadeta kushetil. Ta teinud seda T. Vindi eeskujul, kes samuti harrastab oma kodus boheemlikku idamaist vooditut stiili. Öölauaks voodi körval on tal maalihunnik. Sellele viskab ta oma röivad. Ja sinna heidavad ka ta kaaslased oma kama, kui tal neid juhtub olema(öigupoolest on tal söbrannasid yllatavalt palju). 2M oli nöus minu koos tytrega enda juurde elama vötma, mul oli äsja Supilinna kodu maha pölenud, aga ta ei soostunud seda vanemate voodit koli alt tyhjendama ja arvas, et lapse peaksin panema magama maalihunniku otsa. Kuna 2Ml lapsi pole, siis ei tulnud ta möttele, et lapsel oleks oma voodit vaja. Nii me siis jölkusime yhe suve koos mööda näituste avamisi ja jöime palju punast veini ja armastasime teineteist, kuni ma sain tööotsa Soome.

SAATUS

KANNAB ENDAS VALLASVARA
VALLASLAPS JA VALLASEMA

ISA LAHKUS ISAMAALT
MIS SIIS SINNA TEHA SAAB

LAPS ON KANDAM KALLISVARA
HINGEPUUL ON ÕISI VAJA

LAULMA LOOJA KIITUSEKS
KATKEMATUS HIILGUSES

HUMANISM

ÜHEL EI OLE JUUKSEID
TEISEL EI OLE HAMBAID
ÜHEL JALGU EI OLE
TEISEL PUUDUB KÄSI VÕI SÕRM
ELU ON VÄGA ÕRN
ÜHEL MÄLU EI OLE
TEINE EI KUULE EI NÄE
PUUDE POOLE ON ELU
JA MITTE EI NÄE ÜLE MÄE
KES KÜLL ULATAKS KÄE
KINGIKS VALGUSE VÄE
PUUDUMINE ON ELU
PÄRATU PIMEDIK
AINULT SEE PÄRATU
PÄRALE JÕUDMISE OOTUS
KUI VÕLGU VÕETUD ÕNN
ELUST TEEB ET TA ON
PÜSIVA PÜÜDENA VERES
PAADINA MÕTETE MERES
PUUDUMINE ON ELU
PUUDEGA ELU ON ELU
ELU ON TÕESTI ÕRN
KUI AGA SÜDANT POLE
KALKUS KRIIBIB KUI SURM