Luuletus. Minul oli valus.

Minul oli valus Helge Homse verisel maal Sünnimaal põleva kivi köhus Punarättide Paraadide Õhupallide Õõnsas pateetikapõõsas Kohkunult küsisin: kodu???!!! Mis on sinust saanud, mu kodu?! Põõsaste all mängisin vennaga kodu Ja sõda venekeelsete sõpradega sõprusesõda Mängisin südames hirm Oh varja mind varja mind sirm Palusin, väike laps, Et keegi ei näeks seda kahtlust Mis juba ärganud oli: Kas see viisaastakute töö Lenini portree ja punane siid Ongi mu elu või hoopis film Kuhu mind rööviti-viidi? Oh kui leiaksin niidi Ja rulli ja veereksin ära Valgete laevade Merede taha Päris Maale kus päris on raha Välismaale olgu seal hea või paha Aga Vabadus ometi on Salaja soovisin seda teades Et kodu on siin Kuhu ma ära ei mahu Tahmane üleskaevatud linn Euroopa ja Aasia piiril Minul oli valus Kas seda öeldes Muutun haledaks ohvriks? Haljad, oh igihaljad on Tõe ravivad viisid

Luuletus. Kandja.

Maailmal on keel, mida rääkijad imestades kompavad saamata möhkugi aru Mida nad ise rääkinud on. Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus kantakse valguse välke ja helke, Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis. Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal, Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes Kandja on toolijalgade all Ja pilvepallide peal Vahemeresinisel ekraanil Hoidmas homset Kihutavate surmahobuste eest Hoidmas haavadel sidet peal Kandja kael helendab maastike peal Müüride murduvas mürinas Kandja on Vaikuse kell Hell armastus aastate võimukas vihas Aastakümnete selgudes Tuleval sajandil alles Kandja hoiab köik alles Kingib pärleid ja kadunud aegu Paisates segi ja luues uusi Metropole ja Metsi ja Aedu

Meissä asuu monia

Elämä johtaa meidät usein risteyksiin. Siinä täytyy päättää mihin suuntaan kääntyy. Joskus se on vaikeata. Täytyy pyydä korkeammalta tasolta johdatusta. Siihen tarvitaan yhteyttä. Moi,Herrani, auttaa, vie minut pimeydestä Valoon, vie minut Totuuden Tielle,harhoista selkeyteen! Valaista tietäni! Jos niitä yhteydenottoja kertyy riittävän paljon, siitä syntyy suojava kerros, mistä aukenee Ykseyden tila, loputon ilo ja rakkaus maailmankaikkeutta ja kaikkien sen ilmiöiden kohta. Meillä ei ole sielua: me olemme sieluja. Sielumme omistaa kehomme, jonkun ajan. Shalespearen 60.sonetti pohdi Ajan voimaa ja voimattomuuttaa: Kuin aallot lyövät somerikkorantaan, minuutit rientävät päin loppuaan, vaihtaen paikkaa edellisen kanssa, kilvaten lakkaamatta eteenpäin. Syntynyt, kerran valoon noustuaan, kypsyyttä kohti ryömii, kruunun saa, vaan nurja pimennys sen loistoon ryhtyy, ja Aika, lahjoittaja, pilaa lahjan. Nuoruuden varustukset, soreat, lävistää Aika, uurtaa kauniin otsan, se ahmii valituimman, tosimman, ja mikä seisoo, sirpin alle jää: runoni silti seisköön pelkäämättä, sinua laulan, uhmaan Ajan kättä. Ihminen kokee ajan ja ajattomuuden, iankaikkeuden. 50 kymppisenä tajusin: ilta on tulosaa, ja se tulee olemaan kaunis. Ei missä nimessä haluasi takaisin lapsuuteeni, nuoruuteeni. Iällä ei oikeastaan ole merkitystä, jos elää ykseydessä. Olen kiitollinen kaikesta kärsimyksestä mitä olen kokenut, neuvostolapsen neuvottomasta koulutiestä ja yliopistonvuosien KGB urkkijoiden kyynisestä pakkoseurasta, niistä illoista kun nukkumaan mennessä haaveilin aamupalasta kaikesta kurjuudesta olen kiitollinen, koska nyt sydämeeni mahtuu sitäkin enempi valoa! Juu, valoa ei ole ilman varjoja, valo ja varjo luovat yhdessä kuvan. Niin minussakin elää valoisa ja varjoisa puoli. Varjossa ei ole mitään huonoa, koska se syntyy valosta. Siunausta heräänneille ja ei-heräänneille-joskus herääville! Renna Irina Kamala Valon Valtiatar Tagit:

Töde

Töde on röömus. See on natuke eufoorialaadne seisund, kus mina ja maailm oleme yks, ytleb eesti näitleja Elle Kull. Selline on valgustatud olek. Kuigi igayks vöib valgustatuseni jöuda oma teed pidi, on sellele protsessile vöimalik ka kaasa aidata. Oneness university Indias koolitab oma öpilasi yhtsusteadvusesse.Tallinnas juhatab soovijaid yhtsusteadvusesse öpetaja Ludmilla Mets -ludmilla.mets@facebook.com GSM 5588917

Lastest

Kahlil Gibran "Prohvet": Teie lapsed pole mitte teie lapsed. Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tytred. Nad synnivad läbi teie, aga mitte teist, ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile. Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei vöi kylastada isegi mitte oma unedes. Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse. KAS saab paremini väljendada töde lastest ja vanematest?

Eesti romaan

Katrina Kalda(s.1980 Eestis, 1990ndast elab Prantsusmaal) prantsuse keeles kirjutatud ja eesti keelde Anti Saare poolt meisterlikult tölgitud romaan eesti lähiajaloost könetab eestlast (eestlased ei ela ammu enam peamiselt Eestis elades eestlasena) hinge tasandil, yhise kogemuse tasandil. Meile räägib romaan tuttavatest asjadest. Mis muule maailmale on pönev tume eksootika, on meile olnud haav, ehk armistunud, aga haav ikkagi. Fosforiidi-söja ja KGB osa meie elus ja ajaloos avaneb romaanis mitmekihilise jutustuse ja völuvalt kauni kujundliku lause kaudu. Ylesehitus nagu sibul ja lause nagu kaunis kreemitort. KGB sekkus meie maapöue ja meie intiimellu. Me pidime sellega elama. Me vöime sellest kirjutama. Me vöime sellest lugeda. Ja rääkida. Tänud KAtrina Kaldale. Meie lugu sai tema sulest väärika vormi.

Puhastus ja Saatan

Kylastasin esimest korda ooperimaja Helsingis. Olin saanud tytrelt synnipäevakingiks pileti Jyri Reinvere ooperile "Puhastus". Olles lugenud Sofi Oksase "Puhastuse" näidendi ja romaaniversioonid ja näinud kahe erineva teatri lavastust, ei osanud oodata yllatusi. Läksin nautima tuttavat lugu muusikas. Nähtu/kuuldu jaksas yllatada nii ylesehituses, syzheearenduses, tölgenduses kui helipildis. Rahvusvahelist karjääri tegev eestlane Jyri Reinvere seisis raske ylesande ees: panna helikeelde aeg, mida iseloomustab köike muud kui ilu- ja harmoonia. Inetuse, vägivalla, hirmu ja vale kujutamine muusikas nöuab nutikust ja ajastu hinge tundmist. Reinvere tödebki: tundsin Aliidet enne kui "Puhastus" kirjutati ja olen kohanud Zarat Moskvas. Olles Reinverega nöus, tekib kiusatus jätkata: ja Pashat ja Lavrentit Tallinnas. Aliide on eesti naine, kes on mitme matuselaua heeringad puhastanud. Hinge ei tunnista ta endal olevat.Saatan(vördub nöukogude vöim) on vaadanud Aliidet nii kaua, et ta muutus osaks saatanast. Puhtaks saab ta ainult selle kaudu, et tunneb ja tunnistab Saatanaks saamise. Aliide Saatana-aaria puhastab meid köiki, kes olime NL kodanikud. Erinevalt romaanist saab ooperi-Zara tädi osast tema ema ja vanaema Siberisse saatmisest teada lugedes Aliide tapetud kagebistide taskutest leitud arhiivimatejale. Nendest päevavalgust mitte kannatavatest paberitest, mida kirjutati körged mäed----kus on nad nyyd? Paber ei pöle, Jumal näeb. Bordelli saatunut Zara syydistab kommunistist vanatädi: minusse topiti pehmet muna, aga sina myysid rohkem kui keha, sa myysid kogu oma elu. Mulle ei meeldi kui minu kodumaad haugutakse, ytleb Vladivostokis syndinud Zara, kelle vanaisa oli eesti metsavend (rääkis ooperis eesti keelt). Syydlasi ei ole. Väärus on.