kolmapäev, 7. juuli 2010

Tommy Tabermanni viimane luuletus.

Kun istun sinun vierellasi
en kysy enkä vastaa,
sillä tiedät jo,
että pisaraakaan ei puutu.
Olen kotona, riisun saappaani,
olen pilven painoinen.

(Otavan uutisia, syksy 2010)

pühapäev, 4. juuli 2010

Tommy Tabermann

Luuletaja Tommy Tabermann (3.dets.1947-1.07.2010) on lahkunud sellest kehast, tänasest maailmast, eduskunnast, oma töötoast. Ta ei kirjuta enam yhtki uut rida.
Luulekogu Aamen ilmub juba ilma temata.
Eks see oli teada ka juba möned kuud - ajukasvaja.
Eks see ole selgemast selge- tema luulepärand ei kao.
80 luulekogu on suur saavutus.
Lisaks on tema luuletustega kaetud nii kohvitassid kui kummikud, veiniklaasid ja muud tarbeesemed.
Tabermann on lähedal soome kodus ja soome valitsuses.Ta on teinud mitu poeetilist ettepanekut eduskunnale:aastal 2008 tegi ta ettepaneku lisada koolide öppeprogrammi inimeseks olemise öpetus, mis pidi sisaldama heade kommete ja romantiliste suhete öpetust. Uus öppeaine oleks Tabermanni meelest vähendanud stressi, masendust ja vägivalda. Ka esitas ta seaduseelnöu armastuspuhkusest, mille eesmärk oleks hoida paare koos. Nimetatud puhkust vöis kasutada ka vanavanemate hooldamiseks.
Ei läinud tema esitatud seaduseelnöud läbi, kuid need on tähelepanuväärsed ka esitusena.
See oli umbes aasta 1983 kui Loomingu Raamatukogus ilmusid möned tema luuletused eesti keeles.Need vabavärsilised luuletused äratasid kohe väga tollal, eriti tema mehelik seksuaalsus. Ainult see tema vasakpoolsus oli mulle tollal arusaamatu: mis roosid Rosa Luksemburgile....
Lääne poolt vaadatuna on sotsiaaldemokraatial teine maik kui suletud CCCP-st.Kirjutasin siis kunagi sealt ENSVst Tabermannile kirja, tänasin luuletuste eest.
Vaevalt see kiri kunagi temani jöudiski, pigem luges seda KGB.
Soomes on tema luulekogusid raamatukauplused täis, nagu juba mainisin, tihti kaunistavad tema luuleread ka esemeid.
Ei olegi palju neid jöudnud lugeda.
Telekast olen ikka kuulanud, kui ta räägib.
Ja juba on ta läinud, 62 aastane mees.
40 aastat armastust ylistanud mees.

pühapäev, 27. juuni 2010

Jaanipäev

Ongi jöuludest saanud jaanipäev ilma et oleksin blogi pidanud.
Elasime talve remondisegaduses, ehitajad koperdasid jalus ja puurid tegid pörgumyra.
WCs ja hambapesul käisime keldris 3 korrust allpool ja söime pliidi ja vee puudusel mikros soojendatud valmistoite. Ei jaksanud siis kirjutada.
Vahepeal on muidugi palju juhtunud.
Köige tähtsam on kyllap see, et minust sai Taanis Aesnaes deeksha-andja. See oli söbrapäeva paiku veebruari kuus, kui vötsin ette reisi tundmatusse ehk Taani Anette Carlströmi kursusele. Anettet olin Stokholmi seminaril ja Facebookis kohanud - töeline pöhjamaine ingelnaine, kellest saab olla ainult völutud. Kuid ka tema kirjutab oma memuaarides, et tundis end lapsena eriti inetuna. Ja ka tema on yksihooldaja ema, kes on pidanud tööd rygama lapse arvelt. Kui ta siis yhel hetkel tundis syytunnet, et pole saanud pyhendada lapsele piisavalt aega, tuli nyyd juba teismeline laps talle yhtäkki sylle ja ytles:sööda mind, ema. Nii toimib Jumala arm. Yhe hetkega oli viga parandatud, andeks saadud ja antud.
Kui ootasin 55 öpilase seas oma järjekorda saamaks intitsiatsiooni, olin pönevil: mis minuga nyyd toimub, olen ma eksamil vöi ajuoperatsioonil. Valgustatus on ju neurofysioloogiline muutus. Seal Aesna raamatukogu saalis oma korda oodates märkasin et olen saanud oma hääletuks pandud mobiilile sönumi emalt. Ilmselt ta siis tundis midagi minuga seoses. Anette vahendas Amma ja Bhagawani deeksha silmade kaudu minule ja mina pidin pärast lyhikest tänuhetke altari ees hakkama kohe deekshat saalisviibijaile jagama. Alguses tundsin end veidi tyhjalt. Aga mida rohkem ma deekshat jagasin, seda rohkem kogesin önnistust ja DEEKSHA toimivust.
Nyyd jagan deekshat bussiga tööle söites: köigepealt bussijuhile ja kaasreisijaile, naabritele ja ehitusmeestele, töökaaslastele ja vanuritele, sugulastele ja söpradele kus nad ka ei viibiks.
See on Jumala arm.
Löputu energia.

laupäev, 9. jaanuar 2010

Vene jõulud

Täna peavad vene ortodoksid vana kalendri järgi jöulupyha. Kuigi Soome öigeusu kirik on teinud möönduse ja peab jöule koos luterlaste ja muu kristliku maailmaga ikka 24ndal detsembril, tähistati Lahti ortodoksi kirikus täna ka vene jöule. Kohal oli inglihäälne laulukoor Viiburist ja vöimsa häälega vene papp. Liturgia oli väga vöimas ja sellel järgnes yhine peolaud, kus söödi rosoljet, seenepirukat, löhevöileibu ja muud head-paremat. Viiburi kiriku lasteteater "Lestnitsa" esitas teemakohase nukuteatrietenduse imeilusate nukkudega ja koorilauluga.
Minu jaoks on töeks saanud nunn Kristoduli ytelus: mida lähemale jöuab inimene Jumalale, seda lähemale jöuab ta ka kaasinimestele.

Intervjuu Sofi Oksaneniga

neljapäev, 7. jaanuar 2010

Laps läheb kodust ära

Vanem tytar alustas yliöpilaselu, kolis kodust ära. Suurt kohvrit järele vedades kadus lumetuisku, sukeldus miljonilinna, kus rongid, metrood, trammid vahel reisijaid alt veavad.
Vägisi meenub enda minek Taaralinna, kuue samba vahelt sisse, lutikaid täis yhikasse kus viis raudvoodit armutus kitsikuses.
Anni saab vähemalt omaette toa, kuigi yhisköögi ja -dushshiga.
Enne teda olevat seal elanud "eräs kiinalainen tyttö". Elame rahvusvahelises keskkonnas, globaliseeruvas maailmas.
Tark naine Yvonne Lombard on ytelnud: Raskaana olossa on ainakin se hyvä puoli, että tietää, missä lapsi on. Ehk: Last kandes vähemalt tead, kus laps on.
Ja teine kild Bing Crosbylt: Raha ei merkitse kaikkea, mutta kieltämättä se auttaa pitämään yhteyttä lapsiin. Ehk: Raha ei ole köige tähtsam, kuid ei saa eitada, et raha aitab pidada yhendust lastega.
Kuidas ta kyll seal suures linnas hakkama saab? Ja kuidas mina tema aitamisega hakkama saan?
Tuttav tunne emadele.
Jumala abiga.Ehk ikka.

laupäev, 19. detsember 2009

Pönev lause

Päevi on igasuguseid: rutiinseid, röömsaid, väsitavaid, yllatavaid... Möni päev yllatab möttega vöi möttekäiguga. 12.dets HS kultuurilehekyljel ilutses trillerikirjanik Dan Browni foto ja Jyrki Petäjä intevjuu kirjanikuga. Viimati ilmunud "Kadunud symbol" käsitleb vabamyyrlaste möjuvöimu USAs. "Tegelikult on ka CIA pigem mingi salaliit kui ainuyksi luureagentuur" tödeb muusikust ja symboliuurijast kirjanik.

Selline mulje on mul jäänud ka nöukaaegsest KGBst. Eks elati sealgi ringkonnasisest eliitelu, läänelikumat kui lääs ise, mängiti yliinimest ja manipuleeriti tavakodanikku. Need olid eesti mehed ja naised, kes arvasid et on hästi targad kui on oma iskliku persealuse kahepalgse mänguga kindlustanud.Ja nad ytlevad: kui meie ei oleks seda teed läinud, siis oleks tulnud möni venelane ja SIIS oleks olnud veel hullem...Venelane ei oleks meile nii lähedale pääsenud. Ja nyyd on nemad isamaalised härrad kindlustanud end kinnisvaraga ja istuvad riigikogus. Ja nemad ei ole mitte midagi halba kunagi teinud... Sest nemad on oma kahepalgelises mängus kaotanud eristamisvöime ja mälu...Halleluuja. Aamen.