Tänane Etelä-Suomen Sanomat toob teateid Moskvast. Partei "Yhtne Venemaa" kavatseb 9.mail ehk Vöidupyhal esitada riigiduumas seaduseelnöu, mis kriminaliseerib endise NL kritiseerimist ja kommunismi kuritegude esile toomist. Baltimaade okupeerimine NL poolt on siis juba väitena esitatava seaduseelnöu kohaselt kuritegu. Isegi vanglasse vöib sattuda erineva ajalootölgenduse töttu, lubatakse 3-5 aastat. Karistuse vöivad saada nii venelased kui välismaalased. Köik tölgendused väljaspool "nöukogude narratiivi" on siis karistatavad.
Eks ole uskumatu?
"Vabastajate" arusaam söna-, mötte- ja sydametunnistusevabadusest on uskumatult veider!
reede, 24. aprill 2009
teisipäev, 14. aprill 2009
Valik, mida ei saa kahetseda!
Transtsendentaalset meditatsiooni on maailmas öpitud juba pool aastasada ja kuigi liikumise algataja ja hing Maharishi Mahesh Yogi lahkus meie hulgast möödunud aasta veebruaris olles täitnud oma missiooni edukalt jätkab liikumine töusujoones. Hiljuti andsid eksbiitlid Paul MacCartney ja Ringo Starr kontserti toetamaks TM öppijaid.
Ka Eestis on see ikka veel vöimalik!
TM-i sissejuhatav loeng toimub Tallinnas Hotelli Susi seminariruumis Jyri (Peterburi tee 48) neljapäeval 23.aprillil kl 18.30
Info tel. 7 111 028 ja 58365183
Meditatsiooni harjutamine annab organismile ja psyyhikale sygava puhkuse ja on seega ammendamatu energia allikas!
laupäev, 28. märts 2009
Ida-Virumaa a´la Ahvenamaa ja Eesti olematu riigina.
Esmaspäeval tööl olles kahetsesin kövasti, et pole vöimet olla kahes kohas korraga!
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
Oleksin ju pidanud olema Helsingis meeleavaldajate vastu meelt osutamas. Oleksin kandnud plakatit Hando Runneli luuletusega: IGA VENE TULE MINE Aga vaevalt keegi oleks nii peent vihjet möistnud. Oleks ikka pidanud otse panema: Leena ja Johan, kas ikka veel makstakse nii hästi?! Ei , parem ikka: Imbi ja Sofi, tublid!
Kas töesti saab keegi väljastpoolt tulla ytlema, kuidas meie, eestlased, oma ajalugu interpreteerime? Kas töesti saab keegi ytelda, et eestlased on rahvana kuritegelikult rumalad? Et Eestit pole riigina juba praegu ja ammugi mitte 10 aasta pärast olemas? "Haritud" inimesed nagu yhiskonnateaduste doktor ja kriminoloogia dotsent Johan Bäckman ja toimetaja Leena Hietanen saavad. Eesti okupeerimine olevat myyt ja eestlased diskrimineerivad venelasi, sest julgevad iseseisva eesti riigina olemas olla. Meil on oma riigikeel ja meie kodakondsus eeldab keele valdamist.Nagu igal pool. Meil on oma ajalugu ja meie räägime sellest, mis meiega juhtus. Me oleme veel vähe jöudnud rääkida. Kyyditamistest jöuame kord ka ENSVs toimunud inimöiguste rikkumiseni ja KGB osani selles.
Niiet Leenale ja Johanile "tööd" jätkub, sest Eesti riik jääb pysima.
teisipäev, 10. märts 2009
Katsetus lastekirjanduse alal.
Ma ei ole kyll kunagi kavatsenud midagi lastele kirjutada, sest ma ei ole eriti lapsemeelne inimene. Endal lapsi vaid 2 tydruku vörra ja ma ei pea ennast asjatundjaks kasvatuse alal nagu näiteks on mu söbranna Marju, 4 lapse ema ja kahekordne vanaema ja pika staazhiga lasteaiamuusik - tema kindlasti tunneb laste maailma, selles ma ei kahtle. Elu jooksul olen avanud uksi: vanurite ja invaliidide maailm on tuttavaks saanud töö kaudu, öpilaste koolimaailm samuti töö kaudu, väikelaste maailm paljulapseliste söbrannade ja oma tytarde kaudu. Eks meis köigis ela laps, yksköik kui täiskasvanu yritatakse ollagi. Lapsevanemaks saades alles hakkad aru saama, kui lapsik ja mittetäiskasvanu alles oled. Tuleb kasvada täiskasvanuks, turvata lapse elu.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
Kui kultuuri- ja kirjandusleht SÄRÖ kuulutas välja unejutu vöistluse, pakkus ettevötmine mulle huvi ainult sellepärast, et ylesandeks oli kirjutada unejutt, mis sobib nii täiskasvanuile kui lastele ja häälega lugemiseks ehk deklameerimiseks. Rika nöudis unejuttu eelkoolini välja ja on neid talle tyytyseni loetud ja välja möeldud. Muidugi eesti keeles, nyyd aga tuli kirjutada soomekeelne. Naljaviluks siis kirjutasin yhe suht lyhikese loo ja saatsin SÄRÖLE. Klöps ja saadetud, neti kaudu on see ju liiga lihtne. Pärast vöid saatmist kahetsedagi, aga tagasi vötta enam ei saa.
Suur oli mu yllatus, kui tuli teade, et minu lugu on 10 parima hulgas, äramärgitud. Soome keeles kölab see "Äramärgitud" uhkemalt:kunniamaininta, kunnia tähendab au. Kotka lastekirjanduse nädalal esitasid näitlejad vöistluse paremikku. Söbranna öhutusel söitsin kohale mulle vöörasse Kotka linna. Leidsin kaubakeskuses mugava kotitoolidega sisustatud nishshi , kus mudilased vabalt ringi tatsasid kui tädi muinasjuttu luges. Vajusin mugavasse tooli ja jäin kuulatama. Kohe seejärel hakkas yks suurt kasvu heledas ylikonnas mees minu Iltasatu lugema. Ta luges väga jöuliselt ja ilmekalt. Jöudsin oma mobiiliga filmida vaid keskelt, algus ja löpp ei mahtunud peale. Hiljem sain teada, et esitaja oli Petri Pietilä, zhyrii liige. Hilisemas vestluses ta ytles, et teda völus muinasjutu ylesehitus, mis on luuletuse ylesehitus sisuliselt, aga möned eestikeelsused tuli siiski parandada.
Nii palju siis minu lastekirjaniku karjäärist ehk sen pituinen se - nagu löppevad soome muinasjutud.
reede, 6. märts 2009
Bonjour, Pariis!
Ja ongi seal käidud, Pariisis!
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.
laupäev, 14. veebruar 2009
Söbrapäev
Söprus on oluline osa elust. Selles on eri tasandeid. Söprustunne vöib olla sygavam ja pinnapealsem. Söprus synnib, syttib ja kustub, vahel ka kestab. Aastakymneid kestev söprus on juba midagi väärt. Seda hullem kui siis äkki kustub, kaob, pöördub muuks. Vahel on söprus ka petlik nagu armastuski. Igatahes liialt kiinduda on ohtlik.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.
laupäev, 24. jaanuar 2009
Alam kast.
Olen india kultuuri austaja ja mitte lihtsalt eksootikalembene imetleja, olen pisut öppinudki veedateadust ja sanskritti. Kastiyhiskond ja elevandipealine jumal Ganesha ei olegi enam arusaamatud nähtused, kui on kogutud pisut ka taustateadmisi. Siiski sain alles hiljuti telest nähtud dokumendi kaudu aru, mis on alam kast. Dokument rääkis kahenäolisest india kylas syndinud beebist Lalist, kes jöudis elada ainult pooleaastaseks.(Hiljuti oli saade ka 8-jalgsest india beebist, keda kylainimeset pidasin önnejumalanna Lakshmi kehastuseks, kuid kes tegelikult oli kaksikute väärareng, loiskaksonen soome keeles. Selle tydruku kyll meditsiin päästis).See kahenäoline Lali oli väga nörk, ta viidi haiglasse. Arst tahtis teda sisse jätta, aga kuna kylas on kombeks teha otsuseid yhiselt, viisid vanemad ta koju tagasi, kus beebi seisund halvenes seevörra, et peagi viidi kiirabiga haiglasse tagasi. Noor isa siis kahetses, et ei teinud otsust ise, ei jätnud last kohe haiglasse. Vanaema tuli sadade kilomeetrite kauguselt haiglasse. Köik armastasid seda last. Arst teadis siiski et terviseriske on palju. Lali siiski paranes haiglas ja pääses koju. Kodused teenisid n.ö. imelapse pealt, inimesed tulid vaatama kahenäolist Lalit ja maaharijate perekond sai raha lapse näitamise eest. Kui köik näis hästi minevat, juhtus siiski ootamatu:sydameatakk viis Lali ära. Preester keeldus last matmast, sest perekond oli alamast kastist. Preestrile tähendas alama klassi liikme matmine halba mainet. Löpuks ta millegipärast soostus. Lali isa ehitas Lalile templi ja tellis marmorist kuju oma erakordsest tytrest. Ytles teda väga igatsevat.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)