Bonjour, Pariis!

Ja ongi seal käidud, Pariisis!
20 aastat tagasi oli see ainult unistus, mis pidi unistuseks jäämagi. 25 aastat tagasi kirjutas kuulus poeet Moguchi Emajöe Ateenas: kuis saaksin Pariisigi lennata/ ma ilma völuva Rennata! Siis oli see ainult pikantne nali. Ja nyyd on see vörratu mälestus.
Meil oli vähe raha. Me mölemad kartsime. Meil oli öömaja ainult esimeseks ööks broneeritud. Ja meil läks köik hästi ja paremini kui vöis lootagi! Tagasiteel leidsime, et meil on rahakotis yleliigset raha ja tellisime lennukis korraliku prae. Ja raha jäi yle ka tehtud völgade maksmiseks.
Riias lennujaamas istus meie körvale kerges vines fotograaf Kalve Tom : ah Tartu joodikud Pariisi söitmas! imestas ta mind ja Mattit nähes. Kyll tal ikka jätkus imestamist. Kogu situatsioon oli absurdne: Tomile meenus alles pärast esimest sigaretti, et tal on ka pagas. Seda me siis otsisime ja ka leidsime. Tomil oli kaasas kiri prantsuskeelse lausega, mille vastu sai bussipileti. Mina vuristasin selle lause myyjale ette ja buss viis meid Triumpfi kaare juurde. Sinna tuli saatkonna auto Tomile vastu ja vöttis Tomi koos lisanditega, s.t. meiega peale. Saatkonnas saime veidi nöu, kuidas oma hostellini jöuda. Hostel oli Montmartrel. Esimesel päeval olin nii segi, et hyppasin kogemata bussi ette. Matti röögatas ja siis tuli möistus koju mul, rahulikult,rahulikult, sisendasin endale. Leidsime oma hostelli, mis oli ysna vaene, kahe auguga pliit ja vähe nöusid, kuigi netireklaam lubas varustatud kööki. Keetsime seal siiski maitsva tatrapudru ja olime eluga rahul. Leidsin lähedalt odava söögipoe, kust sai piima, saia, oliive jms söödavat.
Teisel hommikul muidugi mure hingel, kas leiame kolmeks järgnevaks ööks majapaikka.
Leidsin netist lähedal asuva hotelli ja sinna asusime teele. Oli täis. Hotelle leidus igal sammul, aga täis olid. Yhte oleks äärepealt vöetud, aga omanikule ei meeldinud Matti kepp millegipärast, ytles, et 5.korrus ja kepp, ei käi, andis raha tagasi. Veider prantslane. Vantsisime edasi, kuni leidsime väikese hotelli, kus tömmu mees peremeheks. Ka seal oli täis. Araab andis teise hotelli aadressi. Otsisime seda hotelli, kui äkki märkasime, et sama mees meie selja taga ja lahkelt teed näitamas. Ilmselt juhatas ta meid oma söbra hotelli. Seal saimegi suurepärase öömaja kolmeks ööks normaalse hinnaga. Tuju töusis märgatavalt. Läksime siis Pompidou keskust otsima, kus proua Ene Rämmeld töötab ja lubas meid juhatada kuhu vaja. Olime nii tobud, et unustasime:teisipäeviti muuseumid ju kinni. Ene ytles, et ainult D`Orsey on teisipäeviti lahti, impressionistid. Läksime siis sinna. Olime pidevas kaifis kunsti vaatamisest. Mattil on rahvusvaheline kunstikoguja kaart, tema saab tasuta kogu maailma kunstimuuseumidesse. Matti tahtis teada, kas hakkab Picassost pidama, kui näeb originaali, aga ei, Picasso jäi talle ikkagi vööraks.
Kolmapäeval kylastasime Pompidou keskust völuva Ene Rämmeldi juhatusel. Seal olime oma 4 tundi. Öhtuks olin lausa pime, nii palju olin vaadanud. Impressionist Berthe Morrisot hakkas meeldima. Yhte Modigliani originaali nägin ka. Ja Kabakovi ja mida köike.
Väsinuna Pompidou eest istudes helistasime Matti ammusele söbrale kunstnik Eduard Steinbergile, kes elab Pariisis Montparnassel. Söitsime siis Montparnassele, kus Matti pillas oma kepi yhte aeda, kust me seda kätte ei saanudki. Edik abikaasaga viisid meid restorani sööma. Ilmselt paistsime nii näljased välja. Klaasist restoranis einestades olime väga önnelikud. Ytlesin Mattile, näe, see on su klaasist maja, sa ytlesid kunagi ammu, et sina elad klaasist majas, avalikult. Ediku proua Galina on öigeusklik ja filmiteadlane, kui kuulis, et ka mina kuulun öigeusku, vöttis mind omaks.
Jöudsime veel kylastada Moodsa Kunsti muuseumi, kus oli itaalia syrrealisti Chirico näitus, mida Eduard meile soovitas. Seal oli ka ameeriklase Jimmie Durhami näitus ja prantslase Raoul Dufi hiigelpannoo. Ja PALJU-PALJU MUUDKI. Muuseumi eest istudes vaatasime Eiffeli torni ja rohkem me Pariisis ei jöudnudki nelja päevaga vaadata, Louvre jaoks ei jäänud aega. Rääkimata Picasso ja Rodini muuseumidest ja paljust muust. Pariis on suur-suur kultuurilinn.
Tömmusid inimesi metroos ja prygi oli muidugi ka, aga mind see kyll ei seganud, kui on nii palju kunsti, mida saab vaadata.
Rikale sain tuua väga vahva kunstiraamatu, kus lapsele tegemist ja samas tutvustab kuulsaid kunstitöid ja kunstnikke nagu Leonardo da Vinci Mona Lisa, Manet Eine roheluses, Francois Gerard Juliette Recamier jne.
Pariis, see kutsub tagasi.

Söbrapäev

Söprus on oluline osa elust. Selles on eri tasandeid. Söprustunne vöib olla sygavam ja pinnapealsem. Söprus synnib, syttib ja kustub, vahel ka kestab. Aastakymneid kestev söprus on juba midagi väärt. Seda hullem kui siis äkki kustub, kaob, pöördub muuks. Vahel on söprus ka petlik nagu armastuski. Igatahes liialt kiinduda on ohtlik.
Kes on öige söber? Kes on vale-söber? Mis on köige olulisem tunnus söber olemisele?
Söber on see, kellega pole piinlik vaikida. Söber on see, kes julgeb sind ka kritiseerida. Söber on see, kellel on sinu jaoks aega. Söber ei räägi sinu saladusi teistele. Söber ei jäta sind hätta.
Kui Eestimaal puhkesid korraga öitsele ravijad, juhtus kummalisi asju: inimesele, keda pidasid söbraks, muutusidki yhtäkki vaid patsiendiks palju patsientide seas. Ja mis veel hullem: söbrale vöisid sa olla eelmises elus ka vaenlane. Nägijatel-ravijatel nagu ei saaks olla söpru. Neil on patsiendid, kliendid, öpilased,jyngrid, völglased.Sellisegi asetusega harjub aja möödudes.
Ida kultuuris on söprus harras ja paljusönaline, lääne kultuuris asjalik.
Olen kogenud, et löunamaalik paljusönaline söprus veab alt: kui olin tööta, kysisin kurdist autopesula omanikult ajutist tööd. Kuna olen nende söbra söber, ei julgenud nad ära ytelda. Aga kui olin tööle minemas, oli kogu jutt unustatud. Ma ei hakanud seletama, et ma niiii lootsin, möttetu...Olime "söbrad" edasi.
Söprade juures yyrnik olla on täielik nonsens, sest siis pole sul mingit privaatsust.
Vahel tundub, et milleks neid yldse vaja, söpru... Löpuks ei saa sind keegi aidata ju. Ja keegi ei möista sind täielikult. Arst vöi muu ametiinimene vöib ameti poolest aidata, ta ei pea olema söber.
Söprus on yldse kahtlane asi nagu armastuski.
Kirglik töötegu on palju kindlam tugi.
Ametiga liituv söprus on hinnaline pärl.

Alam kast.

Olen india kultuuri austaja ja mitte lihtsalt eksootikalembene imetleja, olen pisut öppinudki veedateadust ja sanskritti. Kastiyhiskond ja elevandipealine jumal Ganesha ei olegi enam arusaamatud nähtused, kui on kogutud pisut ka taustateadmisi. Siiski sain alles hiljuti telest nähtud dokumendi kaudu aru, mis on alam kast. Dokument rääkis kahenäolisest india kylas syndinud beebist Lalist, kes jöudis elada ainult pooleaastaseks.(Hiljuti oli saade ka 8-jalgsest india beebist, keda kylainimeset pidasin önnejumalanna Lakshmi kehastuseks, kuid kes tegelikult oli kaksikute väärareng, loiskaksonen soome keeles. Selle tydruku kyll meditsiin päästis).See kahenäoline Lali oli väga nörk, ta viidi haiglasse. Arst tahtis teda sisse jätta, aga kuna kylas on kombeks teha otsuseid yhiselt, viisid vanemad ta koju tagasi, kus beebi seisund halvenes seevörra, et peagi viidi kiirabiga haiglasse tagasi. Noor isa siis kahetses, et ei teinud otsust ise, ei jätnud last kohe haiglasse. Vanaema tuli sadade kilomeetrite kauguselt haiglasse. Köik armastasid seda last. Arst teadis siiski et terviseriske on palju. Lali siiski paranes haiglas ja pääses koju. Kodused teenisid n.ö. imelapse pealt, inimesed tulid vaatama kahenäolist Lalit ja maaharijate perekond sai raha lapse näitamise eest. Kui köik näis hästi minevat, juhtus siiski ootamatu:sydameatakk viis Lali ära. Preester keeldus last matmast, sest perekond oli alamast kastist. Preestrile tähendas alama klassi liikme matmine halba mainet. Löpuks ta millegipärast soostus. Lali isa ehitas Lalile templi ja tellis marmorist kuju oma erakordsest tytrest. Ytles teda väga igatsevat.
Vaatamata kogu austusele Lali kannatuse ja tema perekonna armastuse vastu ei saa ma aru sellest templi ehitamisest ja marmorkujust.Väärareng pole siiski jumalik.
India pooljumalatel on aspektid meie fysioloogias. Inimeseks syndinud Jumala pojal on koht meie sydames.

Lumi ja Rosin

Laste pealekäimisel sai ennast lemmikloomapoodi veetud ja kaks hiiretydrukut koju toodud. Valge ja pruun-Lumi ja Rosin. Myyjalt saime kaasa ka lipiku lemmikute synniaja- ja koha andmetega. Lumi oli syndinud 7 juulil samas Hopeakäpälä poes ja Rosin 9 oktoobril kasvataja Hanna Mattila juures. Kumbki hiir maksis 12€ ja puur pöörased 50€. Saime kaasa ka söögijuhendi ja pysikliendi kaardi, sest saepuru ja vitaminiseeritud närilisemaiustusi tuli järjepidevalt osta. Ka lemmikutega koos reisimise kohta hankisime teavet, aga teave oli selline, et igal maal omad reeglid ja Eesti kohta soome loomaarst ei teadnud midagi täpset. Laeva- ja lennufirmade kodulehekylgedelt leiab hädäpäräst infi. Reisida me oma "tydrukutega" ei jöudnudki, kyll aga arvestasime nendega reiside planeerimisel, nii et keegi perest oli ikka kodus. 3 päeva said nad ka yksi hakkama.
Lumi oli algusest peale Rosinast arem ja vähem liikuv. Kykitas omaette. Rosin aga oli eriti vilgas ja äratas mind tihti sellega, et rippus ahvi kombel puuri laevarbade kyljes. Nad olid ikka nagu lapsed kohe. Serveerisin neile söögi väikesel nukutaldrikul ja mängisin nii hiirerestorani kelnerit.
Kord avastasime, et Lumi jätab punaseid jälgi. Arvasime, et kyyntest vöi käppadest tuleb verd. Läksingi loomakliinikusse ja seal selgus, et käppadel pole häda midagi. Ma ei saanudki aru, mis oli, aga soovitati antibiootikumide kuuri. See tundus liiga kallis ja möttetu yritus, arstivisiit läks niigi 40€maksma. Andsin talle greniimi, mis ravib pöletikku. Verised jäljed kadusid. Loomatohtrilt sain teada, et kui hiir hoiab yhte silma kinni, siis on haige.
Nii nad siis rabelesid röömsalt oma puuris ja WCpaberirullide sees olevates papptorudes. Rika esitas neile oma laule-tantse ja Anni puhastas iga nädal puuri.
Möned kuud tagasi sain tööl olles telefoniköne Annilt: Lumi on surnud. Tulin töölt koju ja seal ta siis oli, elutuna. Lapsed muidugi kurvad. Lumi jöudis elada 1 aasta 4 kuuseks. Hiire kohta korralik vanus.
Kysisin taas loomatohtrilt nöu: kas vötta Rosinale uus seltsiline. Tohter laitis mötte maha:vana hiir ei vöta uut söpra vastu.
Möödus paar kuud ja Rosin jäi hirmus loiuks. Ta oleks nagu lapsest-vilkast pöngerjast äkki puruvanakeseks muutunud.
Rika teadis juba karta et äkki Rosin sureb. Siiski ma ei uskunud et see niipea juhtuks. Rosin vabises puurinurgas. Puhastasin puuri ja andsin värsket vett, aga ta ei jaksanud enam liikuda. Tunni pärast oligi surnud. Rika nuttis hirmsasti. Pidasin lastele loengu surelikkusest. Et Rosin on nyyd Lume juures ja Jumal kannab nende eest hoolt.
Elu on alati ilus.
Otseses tähenduses.

Immigrandid.

Tänane päev töi uudise, et prints Harry vabandas avalikult aastate eest suust lipsanud sönade eest: pakistanlase kohta ytles paki ja nimetas kedagi "rättipääks", mis on tuntud nimetus muslimite kohta. Kannavad nad ju peas kangekaelselt pearätti.
Inglismaal on levinud härrasmeeste klubid, kus maa päriselanikud ehk valged inglased saavad end selles suhtes vabalt tunda, et ei karda kogemata ega tahtlikult solvata yhtki immigranti, etnilist vöi muud vähemust. Olukord on muutunud nii äraspidiseks, et muulased on nagu pyhad lehmad, iga söna vöivad nad tölgendada solvanguna ja solvata neid ometi ei tohi. Kohalikud elavad lausa pinges ja otsivad saarekest klubi näol, kus saaks veel oma kodumaal olla nagu kodus. Kyll oli NLs ikka muulastel hea elada: nad isegi ei teadnud, et elavad vööral maal ja vööras kultuuris.Neile oli sisendatud, et nemad on kultuuri ja vabaduse toojad. Ja nyyd läheb aastakymneid, et eksitust selgitada.
Niisiis, immigrandid on pyhad. Kellegi tausta ega tavasid ei saa osatada.
Soomes on näiteks iraaklaste töötusprotsent 62. Enamus on pikaajalised töötud. Nad ei pyrgigi tööle, sest sotsiaaltoetuste ja musta palgalisaga on mugavam ära elada. Yks neist väitis koguni, et soome riik saab söjapagulaste eest nii palju raha, et peabki neid ylal pidama. Mis raha? Kust? Kui keegi mulle selgitaks.
Rääkimata sellest, et pikaajaline kodus istumine invaliidistab.
Ma elan ise vööral maal ega saa veel paljustki aru.
Aga hakkan juba jagama perussuomalaiste (teatud partei)seisukohta: maale vöib tulla, kui käid tööl ja maksad makse.
Elud jooksevad tyhja. Elatakse sotsiaali peal, oodatakse kodakondsust, kanditakse raha kodumaale.
Kas nii peabki olema?

Ainult Siin ja Praegu, fuck!

Inimene, kes kunagi oli Sai Baba austajate grupi juht, on äkki hakanud väitma, et elu on ainult siin ja praegu ja fuck ja köik delegad eelmistest eludest ja kosmilisest dimensioonist inimese elus vaid ajaraiskamine. Ja ise nii ärritunud olekuga sealjuures. Kuhu on kadunud tema valge pool? Kuhu on kadunud mees, kes kunagi laulis sydame pöhjast badzhaneid, kes oli abivalmis ja möistev ja avatud?
Kes oskas rääkida kaunisti ja möjuvalt. Kes ei söönud liha. Kes pyydles valguse poole? Kus on ta nyyd? Ikka samas kehas. Sai Rami asemel äkki fuck.
Ma saan ju aru, et teooriate ja liikumiste paljusus ja fanatism vöib vahel ärritada. Ka mind ärritab, kui eelmisi elusid meenutades unustatakse tänane päev. Ka mind häirib, kui taimetoitlust surutakse igale vastutulijale peale. Ka mind ärritab, kui Jeesuse öpetusest - armasta ligimest nagu iseennast - vöetakse ainult see et mina olen päästetud, tähendab parem. Ka mind ärritab, kui targutatakse yleliia selle asemel et aidata. Ja siiski, ei saa ju last koos pesuveega ära visata.
Olen olnud Jumala poole pyydleja palju aastaid. Siiski, alles eile, 47 aastasena, kylmal talvepäeval, sain tunda öigeusu palve jöudu. Mul on yks vanas vene keeles palve "Razvitije uma u detei" (Arukuse arendamine lastel.) Mu tytar kartis uisutamise tundi koolis, ta ei oska veel kuigi hästi uisutada, kuigi olen temaga paar korda liuväljal käinud, harva kyll, pole ju aega yksikemal. Palvetasin terve päev, et tal tunnis hästi läheks ja et tal ei tekiks törget, ja ime kyll, palve möjul oskas ta äkki isegi uisutada. Kas polnud see Jumalalt suur abi? Mina olen olnud mötlematu, pole viitsinud last uisutama öpetada, ja Jumal annab mulle selle andeks ja paneb lapse uisutama yhtäkki? Olen kindel, et öigeusu palvetel on suur jöud.
Sest köik mis me oleme ja mis on meie ymber on teadvus. Kui me jonnime ja surume end kitsastesse raamidesse, ja yks elu siin ja praegu on kitsas raam, kui me ei taha näha körgemale, siis me vöime ju kitsikuses elada, aga mis elu see on? Paljas toidu ja viina ja seksi energia? See on sama kui vörrelda kartult-kastet ja salvei-kreekapähkli-risotot.
Pimedusest valgusesse viiv tee ei pruugi olla kerge, kuid ei saa väita, et teed polegi. See tee on siin ja praegu.Sealpool sedateed enam alustada ei saa. Seks, viin ja liha ja viha, need on minevik, mylkasse kukutav kurjus.
Halleluuja!

Tiibeti Surnute Raamat

JIMlt tuli eile dokument Tiibeti Surnute Raamatust, mis mulle tuttav, loetud (nöuka ajal käis ringi masinakirjalise koopiana ja Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" sai ostetud ja loetud möned aastad tagasi) ja siiski huvitav. See on raamat , mille juurde tuleks iga paari aasta tagant tagasi pöörduda.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.