Tiibeti Surnute Raamat

JIMlt tuli eile dokument Tiibeti Surnute Raamatust, mis mulle tuttav, loetud (nöuka ajal käis ringi masinakirjalise koopiana ja Sogyal Rinpoche "Tiibeti raamat elust ja surmast" sai ostetud ja loetud möned aastad tagasi) ja siiski huvitav. See on raamat , mille juurde tuleks iga paari aasta tagant tagasi pöörduda.
Olen ju vanadekodus töötanuna olnud surmale vägagi lähedal. Tihti mötlesin, miks neid vaesekesi surevaid vanureid keegi ei aita sel tähtsal silmapilgul. Matusteni läks ju ikka paar päeva vöi nädal. Sugulased halasid vöi ei halanud. Möni lähedane ehk palvetas. Möni hooldajagi ehk palvetas. Hingehoidja amet seati ka sisse iseseisvuse ajal. Aga ikkagi: surnu vajab toetust kohe, mitte alles matuste ajal, kus heal juhul on vöimekas kirikuöpetaja, kelle hääl ulatub "sinnapoole", aga tihti pole kedagi nii vöimekat. Tiibetis teostavad surnu saatmist läbi bardode kogenud mungad.
Kui mu isa suri 2000 aastal, oli mul 9kuune titt, kes nöudis täit tähelepanu leinast hoolimata. Pyydsin siiski isa aidata, palvetasin sellise sisuga, et aita Jumal mu isa sealpoolses.Isa oli ateist ja matus oli ka mittekiriklik. Ma ei tea, kuidas mu palved toimisid, aga hiljem sain kuulda märkust, et olen matusepildil önneliku ilmega. Seda tölgendati, et ma ei hoolinud oma isast. Alguses olin hämmeldunud sellisest arusaamatusest kuuldes, aga siis taipasin: ma ikkagi sain yhenduse vaimuilmaga ja ehk önnestus ka isa aidata...
Peaksime ennast harima ka surma alal...
Paide ravija Anna on kirjutanud oma raamatus "Minu kylalised" surnute maailmast:
"Igas riigis on oma Surnute Maailm.Eesti Surnute Maailm on 120m pikk ja 84m lai. Muidugi on olemas ka selline suur Surnute Maailm. See on selline nagu maises möttes EU vöi USA. Selle kodakondseks on kohe väga raske saada. Esialgu peab olema mönda aega oma riigi Surnute Maailmas.
Alguses antakse seal surnule väike omaette numbriga tuba.Igale elanikule on tema toa number käe peale tätoveeritud. Muidu vöib see mönel hooletul surnul ära kaduda ja otsi siis pärast taga, kus ta tuba on.
Seal on ka ylemus, tema ruum on eraldi. Vähemalt korra nädalas kontrollib ylemus oma valdust. Kui möni surnu on haigeks jäänud, suunatakse ta eraldiseisvasse haiglasse.
Surnute Maailmas on samasugune elu kui maa peal, ainult inimestel ole seal fyysilist keha, mis aga ei tähenda, et ei peaks tööd tegema. Tee tööd, see on igavene seadus. Sellest ei pääse iialgi ei elavad ega surnud. Surnutelgi on ju elamiseks raha vaja.
Surnute maailmas kehtib oma raha. Surnud raha.
Surnud saavad raha nii palju kui on välja teeninud. Pensionärid saavad pensioni, aga väga vähe. Nii nagu meilgi. Kord kuus tuleb Ylemus ja käib maailma läbi ja korjab igayhe käest sundkorras väiksed annetused ning jagab need vaestele. Sel viisil ei ela päris viletsuses ykski surnu. Köige vaesemad surnud elavad suurtes telkides, ilma peavarjuta ei ole keegi. Voodeid neil ei ole, nad magavad pörandal. Rikkad elavad oma elu, mida ei anna vaeste omaga vörreldagi.
Köik, mis inimene on elu jooksul maa peal teinud, pean surnu panema Surnute Maailma panka ja käima neid seal pidevalt puhastamas. Eks seegi on igapäevane töö. Ainult nii saab inimene tagasi teadmise, milleks ta siia maailma syndis.
Ma olen kysinud surnute käest, kui palju vöin rääkida. Kui ma räägin liiga palju, siis nad tulevad mind kollitama. Seepärast Surnute Maailmast köike rääkida ei saagi. Oi, see Surnute Maailm on yks jube paik!Sinna lihtsalt niisama käima minna ei maksa. Peab ikka olema tungiv pöhjus. Muidu vöivad surnud pahaks panna, kui neid niisama tylitamas käia. Mönikord ei lasegi nad uudishimutsejat elavate maailma tagasi.
Surnute Maailma sisenedes peab hoidma pilgu kogu aeg otse enda ees ja katsuda mitte körvale vaadata, sest seal on igasuguseid hirmsaid olevusi. Kollid ja luukered, kellel pole nina, kelle silmi.
Kui meie keha saab vigastada, seotakse ju haavad kinni. Muidu läheb mustus sisse ja tekib infektsioon. See ei löpe hästi, kui ei ravi. Aga kui selline asi juhtub surnuga Surnute Maailmas,siis nemad ei sure ära, sest nemad on juba surnud."
Selline reportaazh siis Annalt, kes käis Surnute Maailmas.
Mulle endale tundub, et surm on liikuv ja gaasiline möiste, surma on elus ja elu on surmas. Bardo seisundeid kogeme ka elus, vahel oleme kui augus, kolme nulli seisundis, tyhjuses, kust tuleb leida teeots. Mönel on selliseid hetki elus rohkem teisel vähem. Vanemal hingel on neid rohkem.Minu elu on selliste hetkede ahel. Harva kui olen kodus kui kindluses. Enamasti olen teel, otsin ja köhklen. Vöimalusi on palju.
Olen tihti palvetanud surnute eest. Kauhajöe koolisurma järel palvetasin kohe palju nende noorte hingede eest kes ootamatult sattusid sinnapoole.
Siiski, surm on see taust, mille kaudu teame: elu on Jumala kingitus. Iga päev, iga hetk.

Juhend blogi kylastajale

Kallid söbrad, kes te mu blogi loete. Olen teile köigile tänulik, vötsite te ju vaevaks köikide maailma paikade ja ahvatluste hulgast peatuda just Minu Aegade Aias. Vahel on siin kylm ja köle, vahel paistab päike, vahel tormab - siiski on see röömsate kohtumiste paik yle maade ja merede, yle aastakymnete, käesirutus, tere.
Iga kommentaar röömustab mind siiralt, isegi kui see on poolakeelne, millest tunnen ära vaid yksikuid sönu. Ja veel, kui keegi veel salaust märganud pole - klikka pealkirjale, sest mönede pealkirjade taga on laul, video vöi artikkel.
Önnistust uuele aastaringile
Aegade Aia kuningannalt.

Metsavennad soome teles

Täna õnnestus näha suurepärast dokumenti Soome TV1: Viro ja metsäveljet.
Saates esinesid veel elus olevad metsavennad, yhte neist jututas Mart Laar. Nimed ei jäänud kahjuks meelde, peale Ûlo ja Aino Jõgide.Ülo on tuttav yhest teisest dokumendist soome tvs, kus ta rääkis Haukka-ryhmast. Aino on tema Siberis kohatud abikaasa. Yks söjas käe kaotanud metsavend rääkis oma kinnikukkumisest:pakuti viina, milles oli värvitu-löhnatu-maitsetu myrk, ta vöttis ainult 100gr,mis ei oleks mehele midagi teinud, aga kuna oli myrgitatud viin, ta jäi nörgaks ja kukkus kinni. Mees väitis, et sama ainet kasutatakse tänapäevani. Metsavennad pidasid ylesandmise ja pealekaebamise ja kommunistidega kaasajooksmise peamiseks pöhjuseks piiritut ahnust. Vöeti ju ära n.ö. riigireeturite vara. Selles saates tehti maailmale selgeks ka metsavendade "valge laeva" ootus. Vastupanu kestis nii kaua kui kestis just lääneriikide abile lootes. "Ameerika Hääl" seda jätkuvalt lubaski. Yks metsavend pidas vastu 1978 aastani. Temale on hauakivi pandud. Mina olin siis 17 aastane ega teadnud metsavendadest midagi kuigi laulsin malevas metsavendade laulu. Yks mees varjas end aastaid Audru kirikus oreli all kuni enam ei jaksanud ja lasi oma vanemate haual ennast maha. Jne.jne. Kolmandik eesti rahvast sai surma söjas ja kyyditustes.
Laine Ilona Kallase tapmine vene söduri poolt jäi ilma igasuguse juriidilise käsitluseta. Aino Kallase tytre lasi maha purjus vene södur suvila öue peal. Selliseid juhtumeid oli kindlasti palju, aga ikkagi, kui palju?
See ei olnud dokumendist. See on mind ennegi vaevanud. Tuntud kirjaniku tytar lastakse maha ja ei mingit vöimude poolset käsitlust. Tema ei olnud ju metsavend. Korjas punaseid söstraid issanda rahus kui surmakuul tabas. Seda ei saa ka lahinguönnetuseks pidada.
Me ei saa teha midagi muud kui rääkida kuni on veel keegi kes mäletab.
See tänane dokument on töesti suur asi. Tänu Finlandia vöitnud Sofi Oksase romaanile "Puhastus" on soomlaste ja seda kaudu ka maailma huvi eesti metsavendade ja nöukogude perioodi vastu töusnud. "Puhastust" on tölgitud paljudesse keeltesse. Venekeelne tölge on tulemas.
Dokumendis röhutati. et kuigi metsavennad jäid ebavördses vöitluses alla, on nende teeneks, et jäi ellu eestlase hing, see seeme, millest vörsus hiljem laulev revolutsioon ja iseseisev Eesti.
Mitte köik ei andnud alla 40ndatel. Mitte köik ei andnud alla ka 80ndatel. Mitte köik ei vötnud vastu ettepanekut saada KGB informaatoriks.
Iga kolmas Viru ja Olympia kelner töötas KGBle. Valuutabaari töötajatest köik. Köigil olid omad pöhjused. Ja ikka ja alati- ahnus, privileegid, need "libestasid" selle raskeimagi yhte.
Ja ikkagi- köik tuleb kord ka päevavalgele...

Tere hommikust, uus aasta!

Uue aasta esimene päev, pika magamise päev, siin Ida-Soomes Imatral söprade majas. Mu söber on Soomes juba nii kaua elanud, et kuulab kodus ainult eest muusikat ja vaatab eesti TVd. Nii oli minulgi eesti lauludega vana-aasta öhtu. Öllepruulija kuulamine tekitab minus siiski ainult deprekat. Laul on tuttav varasest lapseeast saadik ja ma pole kunagi seda lauldes önnelik olnud. Miks minuga kyll nii on ei tea.
Önnelik nöuka lapsepölv lookas laudade ja voolava viinaga pidutsevate täiskasvanute seltsis vöi jalus.Kellelgi täiskasvanuist ei tulnud pähegi, et lapsele ehk ei ole tubakasuitsus ja purjus seltskonnas viibimine hea.
Eesti president öhutas oma uusaasta könes kodanikke hakkama saama.
Jah, eestlane on ikka hakkama saanud.
Mina olen eestlane.
Mina saan hakkama.
Pean saama.
Lootma.
Uskuma.
Armastama.

Uus aasta

Tuleb mis tuleb, head uut aasta!

Karjala

Soomes kohtab tihti Karjalast söja ajal sundevakueerunud inimesi, kellel see traumaatiline kogemus meeles ja keelel on. Televiisoris esineb teenekas kirjanik Eeva Kilpi ja tema ytleb oma targa vana naise häälega: mina tahan Karjalat tagasi. Bussi oodates jutlen sageli 80 aastase vanaprouaga. Temagi on Viiburis syndinud.Maailmakuulus skulptor Olli Lanu, nyyd juba töötegemise löpetanud vanahärra, räägib ikka oma evakkomatkasta. Ytlesin Ollile, et teie pääsesite evakueeruma, aga meie, eestlased, ei pääsenud. Tundus, et ta sai aru, jäi mötlema, kuigi Alzheimer vaevab. Karjalased evakueeriti Soome valitsuse toetusel Hämemaale ja mujale Soome, nad pidi alustama oma elu nullist. Kodu, varandus, söbrad, köik oli äkki vöetud. Ryssät! Pirkko Saisio on kirjutanud sel teemal näidendi "Omat koirat". Ei ole kyll teatrisse pääsenud, aga näidend kuuldavasti räägib hämelaste ja evakueerunud karjalaste elust yhe katuse all. Erinevad murded ja kombed pörkusid, aga saadi hakkama, sest hakkama pidi saama,venelastele tuli maksta arulagedat söjavölga, tuli teha tööd ja elada edasi. Sitke soomlane vandus ja töötas, kuni yhiskond töusis jalgadele.
Hiljuti jooksis teleris saksa ajakirjaniku dokument Karjalast ja Solovetski saarest. Vene mehelt kysiti: kas see on teie, venelaste maa? Venelane oli veendunud et see on venelaste maa. Miks mitte soomlaste, kysis reporter? Mu nainegi on soomlane, aga maa on meie, venelaste, jätkas mees. Reporter vestles kohalikega, kes meenutasid venelaste tapetud vanaisasid ja muid sugulasi hauaplatsidel. Noorem pölvkond teadis väga ähmaselt, mis nende surnud vanaisaga juhtus. Tuldi, viidi ja köik. Möni oli alles hiljuti teada saanud, et tal oli vanaisa venelaste tapetud. Neist asjadest siis, nöukogude ajal, ei räägitud. Solovetski saarel on Gulaagi muuseum kloostri körval. Inimesed rääkisid vangide ebainimlikust tööst kanali kaevamisel. Ja yks halli peaga mees ytles: meil on ju duumas tshekistid, president on tshekist, nad ei taha sellest, nöukogude vangilaagritest jms. rääkida. Saksa selgitas natsitaustaga arved, Venemaal seda aga ei tehtud, vastupidi, endised KGBlased ikka eesotsas.
Kas töesti see kommunistliku ideoloogiaga olemuslikult liituv ateism, mida siiski 60 aastat praktiseeritud, teeb seda, et ennast syydi tunnistada ja saati veel andeks paluda kohe kuidagi ei saa? Olgu ohvreid vöi miljoneid. Putin ytleb uhkelt, et maailm peab austama Venemaa ajaloo iga lehekylge. Nii et halbu lehekylgi ei ole. Nii ei saa kunagi olema ka lehekylge, mida vöikski austada...

Pisa torn

Ei-ei, ma ei käinud Itaalias Pisa linnas seda kuulsat viltust kellatorni toomkiriku veeres vaatamas. Istusin kodus issanda rahus ja vaatasin telekat. Ja sattusin taas pärli otsa prygikastis. Soome film 2006 aastast, rezhissöör Timo Koivusalo. Nimi ei ytle mulle midagi, aga aitäh talle igal juhul hea filmi eest. Peategelane oli hääli kuulev skisofreenik, mees 20-40eluaasta vahel. Veider könnak, ekslev pilk ja segane köne. Ja hääled peas. Mees on haiglas, eestikeeli seevaldis. Hooldaja väike tytar, 5-8 aastane, mängib haigla öuel ja korjab vöililli. Ta tuleb sisse ja annab igale haigele vöilille, mönele lamavale haigele paneb selle varvaste vahele. Köik haiged naeratavad selle peale. Kuni tydrul jöuab ema tööruumi.Ema ehmub, ma ei lubanud ju sul haiglasse sisse tulla. Tydrukul on vahva vanaema, kunagi baleriin olnud, röömus ja helge. Vanaema ja väike tydruk on haigla ehk ema töökoha öuel selle skisoga kergelt tutvunud. Vanaema vötab tydruku Itaaliasse kaasa. Itaalia on vanaema nooruse maa, seal elas ta noorena ja armastas. Skiso pögeneb haiglast ja söidab sama lennuga neile järele, samasse hotelli. Tal jäävad rohud vötmata ja siis juhtub temaga seal igasuguseid asju. Hooldaja saab teada, et skiso on Itaalias ja söidab järele, on mures, et rohud vötmata. Seal juhtub igasyguseid seiklusi aga film löppeb hästi ja skisol tuleb mälu tagasi, tervenemine algab. Filmi möte ongi, et see skisost mees leidis endale söpru ja hakkas paranema, mäletama, ta on nagu Pisa torn , kaldu, aga ikka pysti. Töesti hästi oli seda haigust kujutatud. Skiso tölgendab reaalseid olukordi vääralt ja hirmutab ise ennast. Ta ei ole kindel, mis ja kuidas juhtus. Hääled takistavad tegutsemist. Tal on raske yksi hakkama saada. Teistel on raske temaga hakkama saada. See baleriinist vanaema oli eriti möistev. Aga söprus, hingeline armastus on see, mis ravib.