teisipäev, 23. detsember 2008

Redisekoor.

Soome keeles retiisikerma. Arvake ära, mida see vöiks tähendada? Eesti keeles see ei köla nii hästi kui soome keeles. Ometi elas redisekoorekiht Eestis. Nöukogude Eestis. Pealt niiii punased ja seest niiii valgeverelised. Väljend on pärit Sofi Oksaneni romaanist "Stalini lehmad", eesti keelde tölgitud 2004. Retiisikerma ei andnud jutustaja-tegelase Anna emale andeks, et too soome ehitajaga abiellus ja Soome kolis. Kadedus ja viha segamini. Ise ju tahaks ka aga ei julge ju. Milline skisofreenia! Ja nyyd on see sama retiisikerma pealt sinimustvalge ja seest roosa mis roosa.

teisipäev, 16. detsember 2008

Soomekeelne debyyt.


Olen nyyd juba 4 aastat Soomes elades pyydnud ka soome keeles kirjutada.Sooritasin isegi Jyväskylä avatud ylikoolis kirjutamiskursuse.Hakkasin saatma kaastööd kirjandus-ja kultuurileht SÄRÖle.SÄRÖ korraldas unejutu vöistluse. Oli vaja kirjutada unejutt, mis on deklameeritav ja sobib nii täiskasvanuile kui lastele. Ma saatsin sellele vöistlusele 2 kaastööd. Ja unustasin kogu asja. Paar päeva tagasi sain teate, et minu töö on 8 äramärgitud töö hulgas. Osalejaid oli 100, anti välja 1. ja 2. auhind ja 8 tööd said soome keeles "kunniamaininta", eesti keeles "äramärgitud".Need ilmuvad SÄRÖ järgmistes numbrites ja esitatakse lastekirjanduse nädalatel Kotkas ja Porvoos. Täna kuulutati kogu lugu Kotkas välja, s.t. et info on avalik alates tänasest. Tahtsin kyll ise kohale söita Kotkasse ja oma silmaga näha zhyriid, aga kahjuks vöi önneks pidin hoopis tööle minema, ootamatu asendus vanadekodus.
Tahtsin need oma unejutud siia blogisse yles panna, aga siis tuli meelde, et SÄRÖ ei avalda blogis avaldatid tekste. Nii et panen need yles kunagi hiljem.
Siiski meeldiv yllatus, et suutsin soomlastega konkureerida.
Kuigi... see oli ainult näpuharjutus.
Ikkagi romaan painab meelt.
Aga ykski endine kgbshnik ei taha mulle intervjuud anda. Aga mul on romaani jaoks seda materjali vaja. Tahan et keegi räägiks mulle, kuidas see siis igapäevases elus välja nägi. Kellel oli juurdepääs toimikutele? Kuidas raporteeriti? Milliseid asju
pidi silmas pidama?
Ei endine Viru kelner ega ka punane ajaloolane taha minuga vestelda.
Ma ju tean et igal yhel olid oma pöhjused miks sellisele tööle sattus ja harva keegi vabatahtlikult sattus ja harva keegi ideeline oli.
Aga miks nad nyyd rääkida ei taha?
Kui neid ridu juhtub lugema keegi kellel oleks mulle rääkida oleksin eriti tänulik.

laupäev, 13. detsember 2008

President Martti Ahtisaari

Nobeli rahupreemia laureaat, on saanud hulgaliselt nimekaime maades, kus ta on rahusobitajana tööd teinud. Väikesi tömmusid Marttisid jookseb röömsalt ringi Aafrikas.
Vene ajaleht "Pravda" mustab vastset laureaati arulagedalt, nimetades teda söjaöhutajaks ja arvab koguni, et kogu Ahtisaare tegevus on pöhjustatud soovist synnilinn Viiburg Soomele tagasi saada.

reede, 12. detsember 2008

Uued söbrad.

Elu on imeline. Täna kylastasin kunstnikest abielupaari Olavi ja Tarja Lanu kodu ja teadsin kohe, et leidsin söbrad. Olavi ehk Olli on tuntud skulptor, tema hiiglaslikke figuure on Lahti linn täis pikitud. Huvi betooni vastu tekkis söja-aja kogemusest betoonpunkreid valades. Olli on Viiburist pärit, seega soome möistes pagulane. Nyyd ta enam kunsti ei tee, iga vötab vöimust. Tarja, tema abikaasa, on maalikunstnik ja disainiinstituudi öppejoud. Ta maalib ka ikoone ja juhendab ikoonimaali kursust. Imeline rahu ja söbralikkus höljus nende avaras vanas majas, mis on nii kodu kui ateljee.
http://www.phnet.fi/public/rope/lanu2002.htm# Lahti yks vaatamisväärsusi ongi Lanu skulptuuripark.
Tarja ja Olli tutvusid öpetaja-öpilane positsioonis. Tarja oli Olli öpilane. Nyyd on ta hoolitsev abikaasa.

Kai pildid

Kai, kes on teinud elus peaaegu köike, teeb nyyd pilte.
Ta läbis veedakunsti algkursuse Taanis Rörvigi rahvaylikoolis.
Kai liigitab oma pilte visionary art alla kuuluvaks.
Nii et nägemused. Sealpoolsest. Siiski kogemustena reaalsed.
Eriti meeldib see suguvösa pilt, kus on hallid varjukujud.

neljapäev, 11. detsember 2008

Veel ja veel Sofist

Sofi isegi igatseb juba uutele radadele,nyyd kus "Puhastuse" rängad inimsaatused ja ajaloo pimedad urkad on peavavalgele toodud ja teenitult auhinnatud. Romaanile ennustatakse suurimat läbimyyki Finlandia-auhinna saanud romaanide ajaloos. Eesti ajaloo teemat ta önneks päriselt jätta ei kavatse. Viimane teos, "High Heels Society" tähistab pöördumist proosast ja draamast luulezhanri poole.
Miks "Puhastus", mis alul valmis näidendina ja seejärel paisus romaaniks, on maailma muutev teos?
Sest selles räägitakse mahavaikitust, mööda nöukogude-narratiivist ja ka eurooppalik-demokraatlikust ajaloopildist. Eesti ajalugu käsitletakse rahva mälus elanud ja elava töe läbi, mida nöukogudeaegsed ajalooöpikud ja ametlik ajalookäsitlus pole suutnud matta. Ja nyyd on eurooplasel äratundmishetk:kokkulepe Staliniga viis siis kuhu?
Kui meie, baltlased ja idaeurooplased, seda ei räägiks, kes siis saaks teada?
Meie kohus on mäletada ja rääkida.
Sofi Oksanen tegi imetlusväärse töö.

pühapäev, 7. detsember 2008

Finlandia-preemia Sofi Oksanenile

Juba mitu kuud varem oli välja kuulutatud, et Sofi Oksanen tuleb 3nda detsembri öhtul Lahti raamatukokku lugejatega kohtuma.Ootasin seda päeva innuga. Hommikukohvi körvale lehte lugedes tuli pettumus:Sofi ei pääsegi Lahtisse. Järgmine päev töi uue yllatuse:Sofi saigi Finlandia auhinna! Röömustasin nagu oleksin ise auhinna saanud. Kirjutasin kommentaarigi Helsingin Sanomatesse. Kommentaare oli igasuguseid. Ka selliseid,et jälle yks friik vähemuslane näppas auhinna pärissoomlaselt jne.
Täna lugesin, et Sofit ei lasta isegi Venemaale luuleöhtule.
Miks ikkagi just töde tekitab hirmsasti mässu ja segadust?
Sofil oligi yks sugulane prototyybina, kes pärast ylekuulamist nöukogude vöimu poolt ei rääkinud elu löpuni muud kui:jaa-jaa. Ta ei jäänud fysioloogiliselt tummaks, ta jäi psyhholoogiliselt tummaks. Midagi sarnast on kaudselt juhtunud kogu eesti rahvaga. Me ei julge enam rääkida, sest see on liiga valus. Kui hakkad midagi valusat meenutama, vöid nutma hakata. Ja siis on piinlik. Ja sellepärast eestlane ei räägi. Aga muu maailm ei tea ju, kui meie ise ei räägi.
Kallid rahvuskaaslased! Rääkige mulle. Mina kuulan.
Aga keegi ei räägi. Mingit KGBd polnud yldse olemas. Mitte kedagi ei sunnitud kaastööle. Mitte kellelgi ei olnud "käsi sees". Mitte keegi ei olnud osaline.
Mitte keegi ei maitsnud magusat elu pealekaebamise palgana.
Me ei olnud yldse vangis. Vöi maksis 70 kopikat ja seda polnud vaja kokku hoida. Me ei olnud vaesed. Me ei olnud rikkad. Me olime mittekeegid.
Ja nyyd tuleb Sofi ja ytleb, et me elasime läbi hirmsa vägivalla. Meie? Meid alandati ja me ise ei jaksa sellest isegi aru saada enam.