Täna on mu kauaoodatud puhkuse esimene päev ja taas mötlen ma saatusest. Sain magada kaua lustis, ei äratuskella voodist välja kamandamas, vaikus ja rahu, milline luksus! Rahu? Jah, rahu minus ikka veel pole. Tulevik terendab kysimärgina, ikka veel.
Mediteerisin ja lendasingi (yogic flying) täna hommikul yle pika aja. Sirvisin veidi söbranna Kai tölgitud Kiara Windrideri raamatut valgustatusest. Kas olen ma valgusaastate kaugusel Valgusest vöi olen ehk juba ise Valgus? Sedagi ei tea.
Paide Anna järgi on meil köigil oma Saatuse Raamat. Vahel on inimene Saatuse n.ö. ära pahandanud ja siis antakse talle tyhi lehekylg: säh, kirjuta ise, kui nii tark oled, et pole ettekirjutatuga rahul! Kas oskadki midagi möistlikku välja mötelda?
Kas olen mina nyyd sellises seisus?
Pole mu elus olnud lihtsat ja selget joont. Otsin ja otsin. Ja kratsin pead. Ehk on Valgus seal sees?
Ja mees, kas ta ongi minu mees? Kas minu mees on ikka minu mees? Saatuse Raamat, mida ytled?
Teen mehele teed, meega.
Ja olen Teel.
esmaspäev, 21. juuli 2008
kolmapäev, 9. juuli 2008
Most people
in the world are Yellow, Black, Brown, Poor, Female,Non-Christian and do not speak english. (Audre Lorde)
Ja kogu lääne filosoofiline möte on valdavalt valgenahalise heteroseksuaalse mehe möte. Tema sai oma hääle kölama, kuid ta pole kaugeltki ainus maailmas.
Ja naine on oma olemuselt tumm, eriti lastkandev naine.(Julia Kristeva) Kui naine hakkab rääkima, on ta juba feminist.
Ja emadus sisaldab endast hyljatavat. Laps peab ema hylgama saades/saamaks iseseisvaks. See on raske. Isa saab aidata. Printsiipidest muidugi on kysimus.
Eeva Kilpi 70ndail ilmunud erootiline romaan Tamara. Tamara on paarikymne aastane seksuaalselt aktiivne naine, kes elab omalaadset kooselu alakehast halvatud jalutu invaliidiga. Kooselu leppeks on, et Tamara jutustab oma seksuaalkogemustest mehele, kes ei ole seksuaalselt aktiivne, sellele invaliidile intellektuaalile. Tamara on nagu psyhhoterapeut, ta annab seksiteenust inimlikust kaastundest, et möni yksildane neurootik ennast yksindusest oksa ei tömbaks. Invaliid naudib seksuaalelu Tamara jutustuste läbi ja esindab ise Tamarale jätkuvust, turvatunnet, hoolivust. Tamara otsib normaalset meest, aga otsingud jooksevad liiva... Mitte kordagi ei ole selles raamatus juttu rahast. Tamara ei vöta raha. Ja endise NL maades on enamasti raha see hoob mis paneb prostitueerima. Need on täiesti vastandlikud käsitlused seksist ja seksitöötegijatest.
Tegelikult ei ole olemas sellist olukorda, kus näiteks kellegi elu päästmiseks(operatsiooni eest maksmine vms) keegi prostitueerib. Selline variant on tugevasti esil inimeste peas, tegelikkuses sellist pole. Tegelikult viib prostitutsioonini ikkagi madal enesehinnang ja meeste vöimuiha.
Ja kogu lääne filosoofiline möte on valdavalt valgenahalise heteroseksuaalse mehe möte. Tema sai oma hääle kölama, kuid ta pole kaugeltki ainus maailmas.
Ja naine on oma olemuselt tumm, eriti lastkandev naine.(Julia Kristeva) Kui naine hakkab rääkima, on ta juba feminist.
Ja emadus sisaldab endast hyljatavat. Laps peab ema hylgama saades/saamaks iseseisvaks. See on raske. Isa saab aidata. Printsiipidest muidugi on kysimus.
Eeva Kilpi 70ndail ilmunud erootiline romaan Tamara. Tamara on paarikymne aastane seksuaalselt aktiivne naine, kes elab omalaadset kooselu alakehast halvatud jalutu invaliidiga. Kooselu leppeks on, et Tamara jutustab oma seksuaalkogemustest mehele, kes ei ole seksuaalselt aktiivne, sellele invaliidile intellektuaalile. Tamara on nagu psyhhoterapeut, ta annab seksiteenust inimlikust kaastundest, et möni yksildane neurootik ennast yksindusest oksa ei tömbaks. Invaliid naudib seksuaalelu Tamara jutustuste läbi ja esindab ise Tamarale jätkuvust, turvatunnet, hoolivust. Tamara otsib normaalset meest, aga otsingud jooksevad liiva... Mitte kordagi ei ole selles raamatus juttu rahast. Tamara ei vöta raha. Ja endise NL maades on enamasti raha see hoob mis paneb prostitueerima. Need on täiesti vastandlikud käsitlused seksist ja seksitöötegijatest.
Tegelikult ei ole olemas sellist olukorda, kus näiteks kellegi elu päästmiseks(operatsiooni eest maksmine vms) keegi prostitueerib. Selline variant on tugevasti esil inimeste peas, tegelikkuses sellist pole. Tegelikult viib prostitutsioonini ikkagi madal enesehinnang ja meeste vöimuiha.
esmaspäev, 7. juuli 2008
3 tähte ja hing
Märkimisväärne, et Venemaa suhtes määrab naabrus paljutki: yhegi soome poliitiku suust vaevalt nii radikaalset hinnangut härra Putini kohta kuuleks kui ookeani tagant. Nimelt väitnud Hillary Clinton, et Putinil puudub hing ja senaator John McCain näeb Putini silmades vaid 3 tähte :K,G ja B. Ja eestlane, kellele geograafiline ja ajalooline asend on andnud liha ja vere kaudu tunda neid kolme tähte, ei saa arusaadaval pöhjusel ikka veel suud lahti teha, sest paljas fakti esiletoomine oleks tölgendatav fashismina.
Juhtusin tööl olles poole silmaga vaatama saadet Venemaast. Seal on rajatud Venemaa lähiajalugu öpetav öppeasutus, vist oli Peterburis. Lektor rääkis Putini rollist. Ja röhutas just seda, et Putin andis eneseväärikuse tagasi NL lagunemise järel segadusse sattunud KGB meestele. Oma körvaga kuulsin. Siit tugevneb tunne, et KGB oli enam kui luureteenistus, mingi kummaline värdjas, humanitaarloogikaga mitte käsitletav seisus ja elulaad, kus puudus hing.
Juhtusin tööl olles poole silmaga vaatama saadet Venemaast. Seal on rajatud Venemaa lähiajalugu öpetav öppeasutus, vist oli Peterburis. Lektor rääkis Putini rollist. Ja röhutas just seda, et Putin andis eneseväärikuse tagasi NL lagunemise järel segadusse sattunud KGB meestele. Oma körvaga kuulsin. Siit tugevneb tunne, et KGB oli enam kui luureteenistus, mingi kummaline värdjas, humanitaarloogikaga mitte käsitletav seisus ja elulaad, kus puudus hing.
neljapäev, 3. juuli 2008
Kohtumine
Viimasel ajal näeb soome teles tihti eesti ajalugu käsitlevaid saateid. Mind vapustas dokument, kus rääkis Ylo Jögi. Tema ja Toomas Hellat ja Leo Talgre olid soomlase Aulio juhitud "Haukka" ryhma liikmed. Punaarmee tulles Eestisse saatsid nad oma pered ja kallimad laevaga Rootsi ja jäid ise maha teenistuskohust täitma. Soomlane Aulio, ylemus, jättis mehed hätta, laeva ei tulnud, ja mehed arreteeriti. Leo sai surma, Toomas läks kaastööle KGBga ja Ylo saadeti Siberisse, 25 pluss 5. 70ndatel naases kodumaale. Toomas teenis KGBd hotelli portjeena. Seda, kuidas Ylo Jögi rääkis, oli vapustav kuulata. Esiteks, ta ytles välja, et Aulio oli siga jättes alluvad hätta. Ei vöinud siis paati järele saata! Teiseks, see, kuidas ta Siberist tulles kohtus Toomaga linnas ja mölemad tegid näo, et ei tunne teineteist. Vöis see alles olla kohtumine!Hetk täis elektrit, sönadeta söda. Aga... Tooma matusele Ylo siiski läks. Olid nad ju kunagi olnud söbrad.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.
On ju selge ka Tooma seisukoht:kaastöö vöi surm. Sulev Kallas valis viimase. Igayks teeb oma valikud.
Ylo Jögi isikus töusis eesti mees minu silmis.
teisipäev, 10. juuni 2008
Teisiti
"Nõukogude Liidus ja tema satelliitriikides valitses tegelikult elitarism, tegemist oli omamoodi seisusliku ühiskonnaga, kus nomenklatuuri esindajad elasid teises maailmas kui lihtne inimene. Neil oli hulga privileege, alates parematest korteritest, eripoodides, kus müüdi Lääne kaupa, autodest koos autojuhiga, lahedatest välissõidu-võimalustest, erikoolidest ja paljust muust.
Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.
Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena
laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"
Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.
Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.
Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.
Kõige selle juures sündis kommunistliku eliidi noorema põlvkonna hulgas vähehaaval rahulolematus sellise olukorraga. Rahulolematud olid ühelt poolt need vähesed tõsimeelsed kommunistid, kes pidasid oma privileege ebaõiglasteks ja vältisid võimaluste piirides nende kasutamist. Ent hoopis enam oli neid, kes nägid, et ka nende võimalused magusat elu nautida jäid kaugelt maha tavalise Lääne kõrgema keskklassi võimalustest. Gorbatshovi perestroika liikumapanev jõud oli suuresti seesama kommunistlik eliit, kes soovis jõuda järele oma klassikaaslastele Läänes. Nende meelest oli üks suuremaid takistusi selles mineviku proletaarse, egalitaristliku ideoloogia pärand, millest tuli vabaneda. Nooremate nomenklatuuri liikmete jaoks olid marksismist-leninismist saanud tüütud kammitsad. Üks tunane partei linnakomitee sekretär sõńastas oma arusaama reformide eesmärgist väga tähendusrikkalt: “Ebaõiglane võrdsus tuleb asendada õiglase ebavõrdsusega.” Nii, nagu teame, ka juhtus ja pole mingi ime, et suur osa neist, kes muudatuste käigus sellest tekkivast õiglasest ebavõrdsusest kasu on lõiganud, on endise “kommunistliku” eliidi liikmed."
Eeltoodud löigu leidsin Jaan Kaplinski kodulehekyljelt tema artiklist "Uus-elitarism Ida-Euroopas".
See on möte, milleni olen ka ise jöudnud, aga pole osanud seda nii selgelt väljendada.
80ndate algul avaldasid ajakirjanduses mötteid Jaan Kaplinski ja Gustav Naan. Mäletan end Pälsoni yhikas yhe juuratudengiga diskuteerimas.Mina jagasin ikka Kaplinski mötteid ja see juurakas Naani omi. Naanist pole enam midagi kuulda, aga Kaplinskilt on endiselt lugeda.
Selles riigis pole mötet mötelda
ikka saab sust teisitimötleja
Kui sa kohaned selle yhiskonnaga
miskit pole väärt sa enam inimesena
laulab JMKE lausus "Elab veel Beeria"
Jaan Kaplinski väidab oma romaanis "SILM" peategelase-jutustaja sönade läbi: minule pole iseloomulik trotslik käitumine, olin lojaalne isegi nöukogude vöimule.
Teisiti vöis ju möelda, aga kes julges öelda? Ja ka ytlemata jätta vöis teisiti.
Mina, metsavend (vöi -öde)80ndailt, ei saa ka nyyd veel Eestis elada. Ootan, kuni öhk saab puhtaks. Ja see saab.
neljapäev, 22. mai 2008
Valusad mälestused noorusest.
Kord töökaaslastega restoranis olles (siin Lahtis, kus praegu elan) rääkis lauakaaslane mulle oma söbrast eestlasest, kes elanud Kotkas ja kirjutanud raamatu, aga on kahjuks juba Manalamees. Kysisin raamatut lugeda ja nyyd see raamat ongi minu käes, kuigi olen lubanud selle kunagi tagastada. Kindlasti ka tagastan, kui omanikuga kohtun veel.
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.
Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!
Niisiis, mu daamid ja härrad, lubage esitleda: Lembit Lond, Keelatud jobid, 1999, Öpetaja Helmi Vardja mälestuseks, trykitud tänu söbra Seppo Savola rahalisele toele.79 lehekylge eesti elu 20 sajandi teisel poolel.
Lembit elas syndmuste- ja alkoholirikast musketärielu Tallinnas( KEKis ja baarides ja Sewaldos) ja selle lähistel ja kirjutab sellest hoogsalt ja ilustamata, ausalt. Seda raamatut on kahtlemata vaja.
Nöukaaegne paratamatult kaksikmoraali periood oli ju ka omaette kategooria ja huvitav aeg. Au Lembitule,Isamaa pojale, et ta hyvastijätuks raamatu kirjutas.
Kui mees elus oleks, vötaksin nyyd ise Soomes elades temaga kindlasti yhendust.
Miks see raamat minu kätte sattus?
Eks eestlane möista teist eestlast. Raamat äratas mälestusi 80ndate Tallinnast, kus ma kodutu noore naisena ekslesin ja tegin läbi ylikoolijärgse elukooli "lutikate" ja "lutsude" linnas.
Tsiteerin löigu L.L. raamatust:
Pärast teistkordset kohtumist tömbas ta(Leek) mind korduvalt välja sitast, kuhu ma olin purjuspäi sattunud. Läksin siis taas temalt abi otsima, nyyd juba töökoha pärast.Ta ytles, et kuna on nyyd pensionär,ei saa ta mind muud moodi aidata, kui ainult agendi ehk koputaja seisusesse sokutada. Mul ei olnudki muud vöimalust oma öpitud erialale ehk baarmani kohale pääsemiseks. Tol ajal oli pea iga teine selle töö tegija koputaja. Nii sai minust kriminaaljälituse koputaja. Oma ainukeseks koputamiseks pean Vanni peale koputamist. Lahkudes Harju KEKist olin lubanud endale, et esimesel vöimalusel maksan kuhjaga tagasi selle öeluse ja sitaraiumise eest, mis ma tema kaudu KEKis olles kogesin. Panin kirja selle, mis ma ise tema koha peal oleksin teinud.Ma ei tea tänapäevani, millega see värk löppes,kuid antud momendil tundsin kättemaksust rahuldust. Hiljem, kui olin ise rataste vahel ja tundsin, kui jube seal tegelikult köik on, hakkasin tundma sydametunnistuse piinu. Kuni selle ajani oli köik minu jaoks kui yks pönev mäng. Oleksin pidanud tookord andma Vannile korralikult vastu hambaid, nagu mehele kohane, aga mitte hiljem sitta raiuma. See ongi see, mida ma ei suuda endale andestada.
Varsti pärast koputajaks hakkamist saingi Lubja tänava abiga tööle Leningradi maantee öllekasse.
Kas pole huvitav? Ei olnud teist vöimalust, kui hakata koputajaks? Ma saan aru, et KGB keldris ei ole teist vöimalust, aga kui oled veel vabaduses, miks ka siis ei olnud teist vöimalust? Miks Sulev Julius Kallasel ei olnud teist vöimalust?Miks minul, kui mul polnud kodu ega tööd, ei olnud olemas seda vöimalust? Möttes mängisin ka selle variandi läbi, aga see polnud minule kunagi vöimalus. KGB muidugi valis, neil oli terve teooria tyybist, kes sobib kaastöötajaks, ja mina jumal tänatud kindlasti ei sobi sellesse tyypi,pole piisavalt skisofreenne. Sest hullumeelne oli riik, kelle riigikaitseline tegevus mandus oma kodanike ahistamiseks.
Halleluuja!
pühapäev, 11. mai 2008
Emadepäev
Yks tark inimene teadis rääkida, et: selline kui on sinu suhe emaga, on ka sinu suhe kaasinimestega ja nagu on sinu suhe isaga, selline on sinu majanduslik seis.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.
Suhe emaga (vöi isaga) on elu vundamentaalseim suhe, see on kergesti haavatav, ja sellest on palju öppida. Ka pikaaegselt pöletikulist ema-suhet tasub hakata ravima, ja kohe. Sest seal on väärtuslik elu öppetund peidus.
Mind aitas igatahes Louise Hay öpetus: kui keegi täiskasvanud inimene sind ärritab, pyya teda ette kujutada lapsena ja kysi endalt: kas sa vihkad seda last? Ka köige ärritavam inimene on kunagi olnud syyty laps. Ja see laps temas on ikka olemas, ehkki sygaval peidus.
Kui mul olid elus rasked ajad, kui ma ei leidnud oma kohta elus, ei osanud ma kodunt tuge leida, vastupidi, ma ajasin enda olukorra igatpidi hullemaks sellega, et pögenesin ka sealt, kus mul veel koht oli. Ma olin liiga kaua see viieline koolilaps, kellele kiituskiri andis armastatud olemise tunde. Kui kiituskirja polnud ette näidata, muutusin pahuraks ega teadnud, kuidas kodus olla. Mind oli alati nähtud kui head öpilast ja ma julgenud olla nagu olen, heas ja halvas.
Kui ma hakkasin tasakaalu leidma mediteerides ja joogates, ei saanud mu vanemad aru, et asjad liiguvad paremuse poole. Jälle polnud kiituskirja ette näidata. Mul polnud meest ega head töökohta, ilusat korterit ega autot,majanduses vajasin vanemate abi, aga sisemine areng oli tohutu. See jäi mu vanemate eest varju.
Muidugi ma saan aru, et mu vanemad ainult muretsesid mu pärast. Yksikema nagu mina poldud meie suguvösas enne nähtud. Siiski kogesin ma nende muret(semist) alandavana, tahtsin näidata, et saan ise hakkama. Kuigi alati ei saanud. Kuigi enamasti ju ikkagi sain. Mida yldse tähendab "hakkama saamine"?
Eks pöhiprobleem ole ikka see, et ma pole abielus laste isaga ja mul pole minu haridusele vastavat töökohta. Minusuguseid on ju oi kui palju. Ometi ma tean, et on palju asju mu elus, mille yle tasub olla önnelik:lapsed terved ja pole isegi töötu, teen vajalikku tööd. Ja jaksan uskuda tulevikku.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)