Soome meedias kohtasin mötlema panevat sönapaari:riittävä vanhemmuus. Onko vanhemmuudesi riittävä? Kas oled piisavalt lapsevanem? Kas täidad lapsevanema rolli ikka piisavalt ja igakylgselt?
Tänapäeval saab lapsevanem olla mitmel viisil. Saab olla nädalalöpuisa näiteks, kui ollakse lahutatud ja lapsed veedavad teatud nädalalöpud ja vaheajad yhe ja teise vanema juures. Saab olla ka ainult maksev isa, selline, kes lapse elust osa ei vöta, on vaid korraliku kodanikuna valmis maksma vöimude poolt määratud elatusraha. Möni vanaema on vallaslapsest lapselapsele rohkem kui vanavanem, nagu teine vanem sageli. Peale selle saab olla lapsevanem ja elada lapsest eraldi kasvöi töö töttu. On ka igat sorti ristivanemlust: ristilaps vöib olla hea söbra laps vöi ka tundmatu vaese riigi orb. Kasuvanemlust on igat sorti: abikaasa lapsed, adopteeritud lapsed, hoolduspered jne. Pilt on kirju ja samas ka köigile järjest enam tuttav.
Ja kui vaatamegi vaid bioloogilisi lapsi, ka neile saab olla rohkem ja vähem lapsevanem, pealiskaudsem vöi sygavam, materiaalsem vöi hingelisem saab seegi suhe olla. Kuigi vanema-lapse suhe on elupikkune, tuleb kord ka see hetk, kus tajud:seegi suhe on alguse ja löpuga ja möödub öieti kahetsusväärselt kiiresti. Väikesest lapsest saab suur laps ja kord lendab ta pesast välja. Ja on suur saavutus,nii vanema kui lapse oma, kui tiivad ikka kannavad. Vahel need ei kanna. Muidugi, laps jääb vanemale ikka lapseks ja neid lapsi, keda tiivad yhel vöi teisel pöhjusel ei kanna, armastatakse ikkagi. Sygav lapsevanemlus tajub ära ka selle hetke, kui lapsel tuleb lasta minna omadele radadele. Kui tuleb lahti lasta ja elada ise ja lasta lapsel elada. Liigne klammerdumine ei ole hea. Seda juhtub tihedamini peredes, kus on vähe lapsi. Ja isegi kui vanem on piisavalt arukas andmaks lapsele eluruumi, kui vanem ei lämmata last oma armastusega, mida ta ise armastab, ka siis: mis on need ymmarguselt 18 aastat, mille argipäeva veedetakse koos, igaviku, kosmilise elutsykliga vörreldes? Vaid hetk.Vaid alguses paistab ees olev tee pikana.Ja seda hetke ei tohiks mööda lasta minna argimurede ja tylpimuse-väsimuse katte all. Laps on kallis kylaline. Aeg on arm.
Esimestest yhistest hetkedest synnitusmaja voodil 18 aastase synnipäevani - mu vanem tytar sai sygisel 18 - kui kiiresti see on möödunud. Tema synniks ei olnud ma materiaalselt yldse valmis, olin pennita ja koduta, oskusi ei mingeid, ometi oleme hakkama saanud,käinud yhise tee. Ma ei tea, kas olen olnud piisavalt ema, olen sipelnud omades probleemides ja tema on olnud vaikselt mu körval, ja kasvanud täiskasvanuks probleemses keskkonnas. Nyyd elame kolmekesi: mina, tema ja väike öde. Ja me oleme koos önnelikud.
Pyhapäevane EteläSuomen Sanomat kirjutab Venemaa abordiprobleemist. Venemaa valitsus pyyab vähendada massilisi aborte, millest 20% löpeb surma vöi viljatusega. Venemaa seadustas esimesena maailmas abordid aastal 1920. 1935 aastani, mil Stalin keelustas abordid, löppes 60% rasedustest abordiga. Stalini ajal öitsesid nurgatagused abordid. Hrushtshov seadustas abordid aastal 1955. 1964 tegid NL naised maailmarekordi: 5.6 miljonit aborti aastas! 1987 vöeti kasutusele n.ö. sotsiaalabort, mis lisas aborte veelgi. Selle seaduse järgi vöis vallaline naine, paljulapseline ema, lesk vöi vangi naine teha aborti ka 28 rasedusnädala möödudes(hiline abort).Margaret Tatcher avaldas perestroika aegu imestust, miks NLs tehakse nii palju aborte! Tänapäeva Venemaal saab hilist aborti teha vaid vägistatud vöi verepilastuse ohvriks sattunud naine. Venemaa valitsus on vötnud tarvitusele abinöud. Naistenöuandlates töötavad psyhholoogid ja papid, kes vestluse abil pyyavad anda naisele teise valiku:laps. Kui naine siiski keeldub synnitamast, peab ta alla kirjutama paberi, et on teadlik vöimalikust ebaönnestumisest. Valitsus tahab tulevikus keelata erakliinikute abordid, kus klientideks on enamasti koolitydrukud ja kus aborte tehakse medikamentide abil, mis pöhjustavad verejookse ja muid kurbi tagajärgi. Vene naised vastavad kysimusele enamasti yhel viisil: kyll synnitaks, kui elu oleks kergem materiaalselt.
Jah. Eks Nikita seadus ole puudutanud ka eestlasi. Meie, 60ndail syndinud, oleme väikestest 1-2-3lapselistest peredest. Suuri peresid oli vähe.Meie vanemad seevastu olid suurtest peredest(4-7-10last), seega on meil palju onusid-tädisid. Abordi moraalsuse yle palju ei juureldud.(See pähkel jäi järgmisele sugupölvele lahendada!) Kui on riigi poolt lubatud, siis on öige asi! Kiriku söna sellal ei kostnud. Keegi ei tundnud end abordi pärast kurjategijana ega ebamoraalsena. Rasedusvastaseid vahendeid ei olnud ka olemas. Niisiis, töötav nöukogude naine tegi vahel aborti, see oli tavaline. Ka gynekoloogid ei vastustanud aborte, kyllap see oli ka hea sissetulekuallikas, ja isegi esimest korda rasedale pakuti arsti vastuvötul köhklemata esimese vöimalusena aborti. Ei yhtegi psyhholoogi aitamas noort segaduses olevat yliöpilasneidu näiteks tegema rasket otsust.Viisnurk löikas läbi kosmilise kanali, elu ei nähtud laiemast filosoofilisest aspektist. Yks eesti ravitseja ytles mulle, et tema juures ravil käis naine, kes oli teinud yle 30 abordi.See oli 80ndate keskpaik. Kui naisele yteldi, et tema bioväli on sellest kui must auk ja tema haigus on sellega seotud, sai ta pahaseks: kas ma oleksin siis pidanud kodus lasteaia avama, 30 last? Ta ei saanudki aru, et tal ei oleks olnud 30 last. Ehk ainult 4-5. Kui niigi palju. Elu pyydis teda yles äratada, saates lapse, tema aga ei ärganudki, jooksis muudkui aborte tegama.
Olgu väline systeem ja yldlevinud arusaam milline tahes, jumalik arm on siiski alati olemas. Hingeline tarkus ei kadunud päriselt ka kummistuslikul kommunismiajal. Ka siis oli neid, kes teadsid elu pyhadust.Paljulapselisi emasid koheldi kui ullikesi.
Syndimata jäänud lapsega on tegelikult palju raskem elada kui syndinud lapsega. Syndimata laps ei ela edasi mitte ainult ema vöimaliku neuroosina, ta on kirjas ka ema meditsiinilisel kaardil ja möjutab ema tervist ja selle kaudu ka piltlikult öeldes ödede-vendade tervist. See, mis mehele on unustuse prygikasti visatud seik, jääb naisele alati kaasa. Igal gynekoloogi vastuvötul vastab naine kysimusele:mitmes rasedus, mitmes laps. Mehelt ei kysita kunagi, mitu korda ta on viljastanud munaraku.Mees ei jää "yhisest" abordist viljatuks. Mees sageli ei peatu isegi mötlema, mis see abort on. Naine käis mingil meditsiinilisel protseduuril ja köik.Mees tellis vaid takso. Kas selline ongi mees?
Vahel (tihti) on nii, et laps synnib vallaslapsena. Ema tahab last, aga lapse isa miskipärast ei taha. Kas emal on öigus laps isast ilma jätta? Kas isal on öigus ennast lapsest, ehkki soovimatust, ilma jätta? Need on löputud ja vastuseta kysimused. Kas ema peab aborti tegema, kui isa miskipärast ei suuda vastutust vötta? Muidugi ei pea.
Elu on elu, iga päev katkestatakse rasedusi ja iga päev synnib lapsi. Lapsest loobutakse enne ja pärast syndi. Vanemaks olemise kingitust ei vöeta alati vastu. Meeltesegadusest? Hirmust? Usu puudumisest? Ja ometi tahame me köik ise vastu vöetud saada, tahame elada.
laupäev, 22. detsember 2007
Piiririik ja inglite seeme.
Tönu Önnepalu alias Emil Tode romaan Piiririik (1993) sai Juhani Salokanneli soomekeelses tölkes pealkirjaks Enkelten siemen (1994). Mina ei oska seda pealkirjavalikut pöhjendada.Inglise keelne pealkiri on Border State. Romaani on eriti palju tölgitud, rohkem kui 16 keelde. Piiririiklus on saanud metafooriks.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.
reede, 21. detsember 2007
Taas jõulud
16 aastat Eesti iseseisvust on peale palju muu meisse tasapisi aasta-aastalt immutanud ka traditsioonilised läänelikud jöulud jöulukardinate ja ostuhullusega.Minu pölvkonna jaoks lisab jöuludele vyrtsi seik, et NL lapsel jöule n.ö. polnud. Oli kuusepuu ja kingitused ja shampanjavahune Kremli kellade helin sydaööl telkari ees. Ei olnud nii vaest peret, kus lapsed poleks näärivanalt kinke saanud. Ja mina deklameerisin 8 aastase tösise patsikandjana : Tere Taat.Sa tunned vast/ seda väikest mudilast/ kes su habet ykskord paitas/kes sul koti selga aitas/Nyyd ma pole enam väike/paremini oskan köike/ aga kui saan päris suureks/sputnikuga viin sind Kuule! Kosmose vallutamine kajastus ka lasteluules.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
neljapäev, 6. detsember 2007
Sofi Oksaneni tragöödia "Puhastus" ("Puhdistus"), Vantaa 2007, esietendus rahvusteatris 7.2.2007
Jöhker lugu vägivallast ja armastusest, alandusest ja ajaloost. Tegevuspaigaks on Eesti kyla, taustalugu kulgeb Siberist Kanadani, seega yle maakera. Siiski on see lugu väikese Eesti suurest valust ja ajaloolise töe halastamatusest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
pühapäev, 11. november 2007
Vihkamise absurd.
7.novembri syndmused Löuna-Soome väikelinna gymnaasiumis vapustasid soome yhiskonda juurteni. On ju Soome tuntud turvalise maana, mida ta kindlasti ka on. Meeldetuletus kinnistunud arusaamade petlikkusest tuli ootamatult tahult: täisealine(18!) öpingutes edukas kesklassi induviduaalmajas muusiku peres elav Pekka Eric Auvinen teostas ette planeeritud ja netis avaldatud demonstratiivse akti - surmas päise päeva ajal kooli 61 aastase naisrektori, kooli meditsiinitöötaja ja 7 kaasöpilast, neist 2 tydrukut ja 5 poissi. Ja löpuks lasi endale kuuli pähe. Surm saabus mörvar-noorukile hilisöhtul haiglas.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?
Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?
Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.
reede, 17. august 2007
Mis on kirjandus?
Leid tänasest kirikulehest(Kirkonseutu, tasuta leht, mis postkastist sisse libiseb):just lugeja ja teose ainulaadses suhtes asetseb see, mida nimetame kirjanduseks. (Juuri lukijan ja kirjan ainutlaatuisessa suhteessa asuu se, mitä kutsumme kirjallisuudeksi.)
teisipäev, 7. august 2007
Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist.
Tere!
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.
See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!
Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.
Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.
Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"
Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.
Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.
Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?
Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.
Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.
Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.
Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.
Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.
Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)
Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.
See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!
Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.
Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.
Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"
Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.
Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.
Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?
Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.
Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.
Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.
Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.
Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.
Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)
Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)