Tönu Önnepalu alias Emil Tode romaan Piiririik (1993) sai Juhani Salokanneli soomekeelses tölkes pealkirjaks Enkelten siemen (1994). Mina ei oska seda pealkirjavalikut pöhjendada.Inglise keelne pealkiri on Border State. Romaani on eriti palju tölgitud, rohkem kui 16 keelde. Piiririiklus on saanud metafooriks.
Raamat on pyhendatud Jimile, koosneb pihtimusest Angelole ja jutustab armu(?)loost Franziga,mörvast, Ida ja Lääne Euroopast ja Eesti metsaservast. Idaeurooplane uudistamas talle uut vana maailma ja rääkimas oma teistele tundmatust maast.Endise idabloki vabanenud kodanik saabub kunagisele unistustemaale, Pariisi, mis peaks olema Täitumuse ja Önne paik, ja kohtab reaalsust, tolmust, higist, ebasöbralikku turistikyla, ja polegi enam millestki unistada. Pealegi peetakse sotsialismimees kasvanud inimest nende öigete lääneeurooplaste poolt, kes arvavad ennast köike teadvat, lolliks lapseks ja käitutakse kui hooraga. Ja idaeurooplane peab köigega nöus olema, sest ta ju tahab saada samasuguseks demokraatliku yhiskonna liikmeks nagu nemad seal juba on. Idaeurooplase tunded on vastuolulised. Teist idaeurooplast ei taha ta seal,läänes, isegi kohata. Ta vördleb end teiste muulastega, näiteks tömmude löunamaalastega. Meie, eestlased,olgu see nyyd välja öeldud, oleme ju nii
arenenud. Meie oleme palju lugenud. Meie maksame kaardiga ega hoia raha sukasääres nagu möni läände eksinud must.Meie oskame vööraid keeli. Meil on körge kultuur. Pole meie syy, et okupatsiooniaastad meid, meie potentsiaali, alla surusid. Pole meie syy, et meie maal pole lääneeurooplase jaoks isegi nime. Eesti? Estonia? Estland? Vahel eestlane ei jaksa seletada, mis maa see on, kust ta tulnud, ja mängib naljaviluks rootslast. Vördlus kannatab, oleme pikad-sihvakad-heledad, annab skandinaavlase möödu välja kyll. Meie oleme tundmatust maast ja puust. Metsaservalt.Metsavendade maalt. Piiririigist. Sellepärast polegi meid näha, ei yhelt ega teiselt poolt. Oleme piiril. Meil on piiril olemise kogemus, mida neil seal vanas stabiilses maailmas pole, aga nemad seda ei tea. Nemad tulevad meile öpetama, kuidas elada, ja meie peame olema köigega nöus, sest tahame ju uutvanamoodi edasi elada. Ja me öpimegi. Ega tihka välja öelda, mis tegelikult meie ajuolluses liigub. Meie oleme kylmalt maalt. Meie vanaemad olid Siberis. Seal on veel palju kylmem kui meie maal. Meie emad käisid tehastes tööl ja neil polnud aega kodus saiu kypsetada. Seda polnud ka vaja, sest sai maksis 11 kopikat ja seda jaksas igayks osta. Nii oleme kasvanud kooliöpikute taga ja me pole harjunud olema armastatud. Meile tundub lapsik see lääne I love you.So much. Aga me ei ytle seda. Piiririigi minategelane ei ytle midagi. Ta tapab Franzi nagu Mauriaci Therese, valades topeltannuse sydamerohtu. Ta ei jää oma kuriteoga ka vahele. Loeb lehest, et Franz on surnud sydameatakki. Aga see mörv (syzhee)pole romaani väärtuse seisukohalt yldse oluline. Olulisem on see, mida jutustaja räägib oma maast neile seal. Luuletaja romaan see ju on. Tönu Önnepalu sai 2007 Juhan Liivi luulepreemia. Lugedes jääd tahtmatult peatuma mönel löigul, mis on nagu luuletus. Romaan löpebki vabavärsilise luuletusega Esquibienini pöllust ja igavesest otsingust. Ja pole vahet, on see pöld Prantsusmaal vöi Eestis.
laupäev, 22. detsember 2007
reede, 21. detsember 2007
Taas jõulud
16 aastat Eesti iseseisvust on peale palju muu meisse tasapisi aasta-aastalt immutanud ka traditsioonilised läänelikud jöulud jöulukardinate ja ostuhullusega.Minu pölvkonna jaoks lisab jöuludele vyrtsi seik, et NL lapsel jöule n.ö. polnud. Oli kuusepuu ja kingitused ja shampanjavahune Kremli kellade helin sydaööl telkari ees. Ei olnud nii vaest peret, kus lapsed poleks näärivanalt kinke saanud. Ja mina deklameerisin 8 aastase tösise patsikandjana : Tere Taat.Sa tunned vast/ seda väikest mudilast/ kes su habet ykskord paitas/kes sul koti selga aitas/Nyyd ma pole enam väike/paremini oskan köike/ aga kui saan päris suureks/sputnikuga viin sind Kuule! Kosmose vallutamine kajastus ka lasteluules.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
Minu 8 aastane tytar esines eile kooli jöulupeol jöuluinglina jöuluevangeeliumis. Ei mingit sputnikut, hoopis 2 aastatuhande tagune söim vastsyndinud Vabastajaga. Nii on ajaratas ringi käinud.
Kui ma mötlen Jeesusest, ei tea ma, mida möelda. Esimesena tuli minu juurde vanaema Jeesus. Ema sai alati arusaamatult pahaseks, kui vanaema Jeesusest rääkis. NLs ei tohtinud Jeesust olemas olla. See ainult kyttis mu huvi. Ma kuulasin vanaema jutte Jeesusest ja vötsin heldinud vanaemalt vastu postkaarte Jeesuse pildiga, neid on mul veelgi alles ja rohkem kui Jeesust meenutavad need lahkunud vanaema. Vanaema töi mulle ka ajakirja "Eesti Evangeelne Luterlik Kirik" ja piibli töi mulle ka vanaema. See oli NL välismaalt sala toimetatud piibel.Olen uhke oma vanaema Elli Alfriede Kiissa yle, et ta mulle oma Viru-Nigula kirikust selle piibli töi!
See köik tundus mulle siiski vaid vana armsa asjana, sygavat seesmist usku Jumalasse siis veel ei ärganud. Kordasin möttes Jaan Kaplinski värsirida:jumalapoeg kas ka sina/oled ainult muistne legend/ ja keegi ei kanna me koormat/ja keegi ei ohverda end.(Luulekogust "Uute kivide kasvamine").
Jaan Kaplinski kirjutas möödunud aasta lihavötte ajal Etelä-Suomen Sanomates, kuidas ta lapsena nutma puhkes kuuldes, et Jeesus on surnud. Ka mina olen tihti möelnud: mida ylevat on ebaöiges kohtumöistmises ja syytu tapmises? Jeesus oleks pidanud elama pika elu ja öpetama palju aastaid. Jeesus oli Suur Öpetaja, uue nägemuse tooja, revolutsionäär, Puhastaja-Vabastaja. Ta raputas tolmu maha rabbide-variseride hallitanud ja vanaks jäänud konservatiivsetelt targutustelt. Uuendas-värskendas vana lepingut inimese ja Jumala vahel. See on selge. Ja Juudas ei tahtnudki Jeesust tappa. Ta tahtis ainult, et Jeesus väitleks öpetatud nöukogu ees, saavutaks intellektuaalse vöidu. Jeesus aga ei läinud seda teed. Tema tarkus oli sydames, mitte filosoofilistes sönaväänamistes. Kuna Jeesus keeldus öpetatud nöukogu ees ennast kaitsmast, ei jäänud vöimudel muud yle, kui langetada surmaotsus. Jeesus ootas kohtumöistjatelt sydame avanemist, aga seda ei syndinud.
Miks tundub kiriku öpetus tänapäeval sageli nii tyhjana, et täiesti möistan neid, kes otsivad abi Religiooni Ohvrite Yhendusest? Elasin hiljuti kaasa vestlussaatele, kus mormoonide peres kasvanud naine rääkis oma loo. Ta ytles, et köik ta mormooni lapsepölves ju polnud halb, olid rahvusvahelised suvelaagrid jms, aga 17 aastaselt ta tundis, et löpetab hulluris, kui ei pääse eemale oma perest ja kirikust. Tal jätkus otsustavust täisealiseks saades elada oma söltumatut elu ja ta sai abi Religiooni Ohvrite Yhendusest. Ka yks mees rääkis analoogse loo. Ta oli yksildane ja annetas palju raha kirikule,tagantjärele kahetseb, et ei kasutanud raha öpinguiks. Kirikuga liitumine viis ta ummikusse.
Eks ole tösi seegi. 2000 aastat aset leidnud suur syndmus on lihtsalt liiga vana, et toita löputult. Viga pole Jeesuses. Jeesus oli on ja jääb. Aga me ei pea nutma tema vere pärast, mida ta olevat meie heaks ohverdanud, ei, MEIL TULEKS VAID ARMASTADA LIGIMEST NAGU ISEENNAST SEST KÖRGEMAL YHENDVÄLJA TASANDIL OLEME ME YKS, ERALDATUS EI AITA MEID.
Jeesus teadis seda. Kirik ja usulised organisatsioonid miskipärast tihti ei tea. Vahepeal on nii palju toimunud ja kirik oma sissepoolepööratuses seda lihtsalt ei märka.
Yks minu söber käis Indias avataaride juures valgustatust saamas(kursusel). Ta ytles mulle, et Jeesus käis teda önnistamas, vaimus. Tema on siis Jeesust kohanud. Mul käis kylas inimene, keda Jeesus önnistas! Tajusin syndmuse reaalsust. Ehk önnistab Jeesus kunagi ka mind? Nii palju on mu syda elust kyll öppinud, et vihkamine pöördub bumerangina tagasi. Et elu on alati väärt armastust.
neljapäev, 6. detsember 2007
Sofi Oksaneni tragöödia "Puhastus" ("Puhdistus"), Vantaa 2007, esietendus rahvusteatris 7.2.2007
Jöhker lugu vägivallast ja armastusest, alandusest ja ajaloost. Tegevuspaigaks on Eesti kyla, taustalugu kulgeb Siberist Kanadani, seega yle maakera. Siiski on see lugu väikese Eesti suurest valust ja ajaloolise töe halastamatusest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
Lugu ise on lyhidalt selline: öed Aliide ja Ingel varjasid Ingeli metsavennast meest Hansu kodumaja keldripeidikus nöukogude okupantide eest nagu seda tegid paljud eesti pered. Yhel ööl "tuldi neile järele" nagu tuhandetele teistelegi. Ingeli 7 aastane tytar Linda ulatas sissetunginud soldateile puust mängupyssi, väites, et see on ainus relv, mis kodus leidub. Linda, Ingel ja Aliide viidi ylekuulamisele. Neilt kysiti Hansu asupaika. Meieeiteamidagimeieeiteamidagi,vastasid naised kooris. Järgnes kujuteldamatult jöhker piinamine. Aliidet sunniti piinama 7 aastast Lindat. Ja seda seksuaalselt häbistaval viisil. Viisil, pärast mida Aliidel oli vöimatu Lindale otsagi vaadata. Ingel ja Linda viidi Siberisse. Ingel kaotas rääkimisvöime, jaajaa oli ainus söna, mida ta ytles.
Aliide varjas Hansu edasi. Aliide Truu oli uskumatu naine. Ta abiellus kommunistist Martiniga, kelle ihulöhngi oli talle vastumeelt ja armastas metsavennast Hansu, sest "Hansu käed olid puhtad". Ta abiellus punaligase Martiniga, et ellu jääda. Ja Martini tööl olles söötis-pesi-hooldas peidikus poolsegaseks läinud Hansu. Aliide muretses Hansule passi ja tahtis ta valepassiga Tallinna saata ja unistas uuest elust koos Hansuga seal Tallinnas. Hans aga miskipärast ei saanud ainsa vöimaliku väljapääsuga, mille Aliide talle orgunnis, hakkama, ja naases "koju" haavatuna. Ta ei kuuletunud Aliide stsenaariumile. Nii ei jäänud Aliidel muud yle kui armastatud mees hellalt tappa, et mitte mölemad tapetud saada. Ta uinutas Hansu magama ja sulges siis peidiku öhuluugid, korraldas valutu surma. Nii vapper naine!
Aliide ja Martini tytar Talvi abiellus soomlasega ja emigreerus Soome. Martin kustus Tshernoböli järel öunapuu alla. Paadunud kommunistil hakkas Tshernoböli valgel ajudes valgenema, surmavalt.
Linda tytar Zara ei leidnud Siberis muud väljapääsu kui prostitutsioon välismaal, Kanadas. Sealt sattus ta Tallinna bordelli, kus mörvas jöhkra kliendi ja pögenes sutenööri kättemaksu eest. Sutenöör oli endine KGB ohvitser, kellest tuule pöördudes sai köige ehtsam maffioso. Ilmselt loogiline arengukäik. Zara satub enese teadmata pögenedes vanatädi öuele. Aliide varjab pögenikku. Järgneb mineviku klaarimine ja Zara paneb jöhkra vägivallaga(pea klosetti) vanatädi tunnistama. Ta tahab teada, miks tema vanaema Ingel rääkimise löpetas. Aliide räägib loo nagu lugu oli. Zarat jahtivad maffiosod jöuavad Aliide öuele ja yks pömmutab teise maha. Zara pääseb. Aliide pöletab maja koos enda ja maffioso laibaga jättes järele vaid kirja Lindale: maad tagastatakse, tulge tagasi koju ja vötke meie maad ja metsad. Need tagastatakse endistele omanikele!
Maad ja metsad saime tagasi, aga ikka veel on "luukered kapis". OLEME VAIT EHMATATUD RAHVAS. Soome teles räägitakse veelgi söjas karmistunud soome vaaridest ja sellest, et on lahti rääkimata asju, mis möjusid nende lastele ja edasi tänastele lapselastele. Eestlased ei taha minevikust rääkida. Minu onu Kaarel tegi 20 aastaselt enesetapu, sest tema ei tahtnud Siberisse saadetud saada. Iga kord, kui ema hakkab vennast rääkima, puhkeb ta nutma, nii ei olegi ma teada saanud, kuidas köik täpselt juhtus. Eestlasel on veelgi nii valus, et sellest ei saa isegi rääkida. Vabal maal Soomes kasvanud Sofi Oksanen räägib valusatest eesti asjadest. Kas annab distants talle julguse rääkida töde? Eesti kirjanduses on minu meelest liiga vähe ajaloo sirget selgust. Endised KGB tegelased kirjutavad juba memuaare oma niii huvitavast elust, aga keegi ei kirjuta ylekuulamistest ja nuuskimistest ja ettekannetest ja lahterdamisest, nagu seda poleks olnudki. Siberi teemat veel käsitletakse, aga Brezhnevi aegse eesti inimese elu KGB valvava silma all, miks sellest ei räägita? Olen Sofi Oksanenile ääretult tänulik selle näidendi eest.
pühapäev, 11. november 2007
Vihkamise absurd.
7.novembri syndmused Löuna-Soome väikelinna gymnaasiumis vapustasid soome yhiskonda juurteni. On ju Soome tuntud turvalise maana, mida ta kindlasti ka on. Meeldetuletus kinnistunud arusaamade petlikkusest tuli ootamatult tahult: täisealine(18!) öpingutes edukas kesklassi induviduaalmajas muusiku peres elav Pekka Eric Auvinen teostas ette planeeritud ja netis avaldatud demonstratiivse akti - surmas päise päeva ajal kooli 61 aastase naisrektori, kooli meditsiinitöötaja ja 7 kaasöpilast, neist 2 tydrukut ja 5 poissi. Ja löpuks lasi endale kuuli pähe. Surm saabus mörvar-noorukile hilisöhtul haiglas.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?
Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.
Sajad öpilased veetsid tunde (kuni 4 tundi) koolipingi all kabuhirmus pääsemist oodates-lootes. Alumistelt korrustelt hypati klassiakendest välja. Yks ema sammus siiras teadmatuses kooli sisse, minnes kokkulepitud kohtumisele lapse klassijuhataga, kohtas tyhjas koridoris väga närvis gymnaasiumipoissi, kes kysis: mida sina siin teed? Tulin öpetajaga rääkima,lausus naine. Täna see ei önnestu, teatas noormees. Siis alles märkas naine revolvrit närvilise noormehe käes ja pani padavai välisukse poole jooksu. Ja imestab tänini, et kuuli selga ei saanud.
Soome politsei tegutses kindlasti professionaalselt. Viimase lasu ja politseibrigaadi koolihoonesse sisenemise vahel oli siiski poolteist tundi. Ega politsei ju väljas teadnud, et viimane kölanud lask oli mörvari pähe. Kindlasti pole mina asjatundja ytlema, kas kedagi oleks saanud päästa,kuigi haavatud said abi alles poolteist tundi pärast haavata saamist.
Muidugi ruttas kirik avama kriisiabipunkti ja uudistes esinesid peaministrile lisaks tuntud kasvatusteadlased ja lapsevanematele soovitati lastega juhtunut käsitleda. Minugi lapsed (8 ja 18 aastased tydrukud) kuulasid kella kymneseid uudiseid koos minuga ja olime köik yhtviisi shokis.Järgmisel päeval oli linn leinalippudes. Atmosfäär tundus töepoolest röhuv.
Mönigi tuttav soomlane on syydistanud kaasmaalasi sekkumise loiduses. Et selline mentaliteet valitseb: pole minu asi, mida teised teevad-mötlevad. Pekka-Eric avaldas oma inimvihkavat filosoofiat netilehekylgedel ohtrasönaliselt. Ta kandis ka T-särki kirjaga:humanity is overrated (inimkond on ylehinnatud). Tema iidoliteks olid Hitler, Stalin ja lähikymnendi välismaalastest öpilasmörvarid nagu korealane Cho Seung-hui Ameerika tehnikaylikoolist.Ta avaldas veritöö eelsel ööl oma manifesti ja täpse tegutsemisplaani. Talle vastati foorumis: tee nii!, vöi: idioot! aga tösiselt teda keegi ei vötnud. Kas ta seda ootaski? Vöi lootis ta,et keegi ometi reageeriks ta sönadele, et teda takistataks? Ta palus "testamendis" mitte syydistada juhtunus vanemaid, öpetajaid, söpru, muusikat jne. Tegemist oli teadliku tahteavaldusega. "Viha, se on asia jota olen täynnä ja rakastan sitä," kirjutab ametlikult relvaluba omav laskmist harrastav noormees. Relvaloa saamisega kaasneb kyll psyhhiaatriline kontroll, aga Pekka-Eric oli niisiis tunnistatud vastutusvöimeliseks. Kaaslased iseloomustasid teda kui löbusat, kuid eraklikku eluviisiga intellektuaalset noormeest.
Olen täis VIHA ja ARMASTAN SEDA!!! Pekka oli loonud endale äraspidisest filosoofiast kaitsekilbi. Möni melanhoolne tytarlaps armastab samal kombel oma kurbust. Seal, kus peaks olema syda, oli Pekkal inimvihkav filosoofia. Ta kyttis nende mötete ja tekstide-videodega yles oma viha. Ta oli eksinud noor inimene, kes vajas abi ega saanud seda. Hingevigane. Ja meie -yhiskond, kaaskodanikud- ei näinud seda. Kuri oli ammu kohal, nyyd sai ta Pekka Auvisen näo, nii kirjutab yks Iltalehti ajakirjanik(Sirpa Kulonen). Olen temaga sama meelt. Nii arusaamatu kui noormehe tegu mulle ongi, ausalt endasse vaadates nägin ootamatut pilti: ka minul on olnud 18 aastaselt äraspidiseid mötteid. Noor inimene lihtsalt läheb kergemini eksi kui kyps inimene. Ja noor inimene ei lase kypsemaid sageli endale ligi, kasvatab kooriku ymber. Sisemine haavatavus lämmatatakse vihaga.
Soome lasteaedades öpetatakse lastele, et emotsioonid nagu viha, kurbus on loomulikud nagu röömgi, neid vöib väljendada. Kasvataja ylesanne on öpetada lastele negatiivsete emotsioonide öiget kanaldamist. Lapsi pyytakse öpetada teadvustama oma tegelikke emotsioone. Sinna maani oldi ka Pekka-Ericuga önnestunud. Ta teadis täpselt, mida tunneb. Ta leidis ka kanali(laskmisharrastus, internetimängud,ajaloouurimine jne.) - kahjuks kyll ohtliku ja vale kanali. Me ei tea, millist dialoogi ta pidas enda sees, kyll aga teame, et ta yritas pidada dialoogi yhiskonnaga (meediapakett!), saamata adekvaatset vastukaja.Tahaksin teada, kas ja millist dialoogi oli ta pidanud oma vanematega.
Viha tundub olevat "yleöigustatud" tänapäeval. Telefoni teel myyjale öpetatakse myygikoolitusel, et seda tööd tuleb teha "parajalt vihasena". Punktid ja boonused on vaja möneski yhiskondlikus aspektis viha toel maksimisse ajada. Kiire ja vihane inimene, naeratus näol ja asjakohaselt riietatud-friseeritud - selline on "edukas" inimene. Muusikast ja filmidest ei maksa rääkidagi - niiiii palju viha!!! Oleks justkui olemas ka elutervet ja isegi pyha viha. Ei tohi siiski unustada, et viha on viha ja tömbab ligi teist viha. Leebus, rahu, leppimine, austus köige elava vastu - kelle hooleks jääb nende omaduste kasvatamine järelpölves?
Kirjanik Anja Snellmann, kes on tundliku sotsiaalse närviga kirjanik ja kahe lapse ema, rääkis hiljuti teleintevjuus teemal, et vanemad peaksid ikka jälgima laste netitegemisi,kasvöi yle öla, kasvöi arvuti mälust. Kui "naelapea pihta" ta jälle tabas!
8ndal novembril 2007 ei osanud mina, 46aastane 2 koolilapse ema, kellest yks 18 aastane, muud: palusin jumalat, et ta räägiks nende hingedega, kes juba on Sealpool, aga siiski veel tuntavalt lähedal(astraalkeha surm toimub mönda aega pärast fyysilist surma, sellepärast tunnevad lähedased tihti matustel lahkunu lähedalolu); et Jumal räägiks Pekka-Eric Auvise ja nende teistega, kelle nimesid ma ei tea, kuid kes kindlasti on ootamatust surmast shokis, et ta veel räägiks nendega ja vötaks nad oma hoolde, igayhe viisil mida ta vajab. Et ta räägiks Pekka-Ericule, kui suur vöimalus on synd inimesena ja kui suur kaotus on tapetud inimene ja kui palju on väärt yks inimhing.
reede, 17. august 2007
Mis on kirjandus?
Leid tänasest kirikulehest(Kirkonseutu, tasuta leht, mis postkastist sisse libiseb):just lugeja ja teose ainulaadses suhtes asetseb see, mida nimetame kirjanduseks. (Juuri lukijan ja kirjan ainutlaatuisessa suhteessa asuu se, mitä kutsumme kirjallisuudeksi.)
teisipäev, 7. august 2007
Luuleline essee läinud sajandi viimasest veerandist.
Tere!
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.
See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!
Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.
Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.
Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"
Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.
Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.
Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?
Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.
Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.
Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.
Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.
Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.
Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)
Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.
See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!
Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.
Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.
Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"
Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.
Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.
Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?
Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.
Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.
Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.
Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.
Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.
Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)
Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.
esmaspäev, 30. juuli 2007
SOMPA
on yks paik Eestis Ida-Virumaal. Sompa kyla, millest paar talu asula veeres olid veel 60ndail alles, on kindlasti palju vanem kui kaevandusasula Sompa, mis tekkis nöukogude perioodil kahe pölevkivikaevanduse, 4nda ja 6nda (Sompa kaevandus)lähistele. Sompa kaevandusest läks esimene vagunitäis pölevkivi teele 26.detsembril 1948. Arvan, et siis ehitati ka esimesed majad Sompa asulasse mäemeestele kodudeks. Seal oli tyypilisi Staliniaegseid maju paar tänavatäit ja hilisemaid hrustshovkasid - 4 korruseliste telliskividest karpmajade 2- ja 3toalisi tillukeste köökide ja vannituba-WCdega kortereid. Asula keskel olev kultuurimaja on tyypiline Staliniaegse arhitektuuri esindaja.
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)