Tere!
Ma kirjutan Sulle, auväärt Mälestusteveski. Vanana, au- ja usaldusväärsena seisad sa taamal mäe peal, ajahallid sammaldunud laudseinad päikesest soojad, räästa all pääsupesa, tiivad pyydmas vähest suvesooja tuult. Taevas on sini-sinine ja pilvekiud säravvalged, maa rohetab ja sumiseb ja laulab. Önnemäel seisad Sa, vana lobudik, transtsendentaalses rahus, ja jätkad oma tööd. Sul on ylesanne, enamgi - missioon. Meie liivajooksnud unistused ja mörud mälestused jahvatad Sa uueks alustuseks, uudseleiva jahuks.
See oli läinud aastasaja viimasel veerandil, kui elati kummalist kopikaelu. Linnaliini bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt. Vaid kahe aastakymne eest jöustunud Hrustshovi abordiseadus heiastus ylekaaluliste naiste keemiliselt lokitatud peades ja löhnades "Bötj mozhet", "Mozhet bötj". Köik vöis vöibolla ka olemas olla ja olematus vöis ka olemas olla. Olla vöi mitte olla? Hollaa!!
Kevadised veed sulisesid Toomemäelt alla ja ylikooli sambad vabisesid noorte maailmavallutajate rebaste hull-ääretust tulevikuplaanide energiast.Körgharidus tasuta, stippigi vöib saada, köik noores elus kumamas ees. Botaanika-aia iga-aastane Luulekevad lisas romantikat atmosfääri.
Kui Liina Teoga fyssahoonesse jöudis, oli loeng minuti pärast algamas. Vudinal auditooriumi suunas kiirustava Liina peatas hallipäine yhiskonnaöpetuse naislektor seltsimees Kask.
"Teid oodatakse dekanaadis."
Mida??? Liina peas valitses tyhjus. Arusaamatu. Millega olen hakkama saanud? Hyvastijätupilk Teole ja Liina pöördus vastassuunda köndides öppejöu sabas, pilk kinni tema kulunud ebamäärast värvi villasel seelikul. Yhtki seletust sellele kutsele ei osanud Liina oletadagi.
Töötajatest tyhjas dekanaadiruumis tervitas Liinat korrektses ylikonnas noorepoolne meesterahvas, kuidagi liiga neutraalne olekult, ja näitas oma töötoendit: Rein Sepp. Rein Sepp, kordas segaduses Liina möttes, on ju olemas samanimeline luuletölk, kes elavat Lätis Eesti piiri lähedal. Rein Sepp on Eestis levinud nimi. Julgeolek. Mis jama. Provintsist ylikoolilinna öppima tulnud Liinale oli julgeolek siiani olnud sama kauge kui Kuu. Kuupealsena ta end nyyd tundiski. Rein Sepp pakkus Liinale galantselt istet.
"Miks just mina?
"Te paisitate silma oma eriliste huvidega, kirjutate luuletusi:"
"Kas Te olete neid lugenud?"
"Loodetavasti tulevikus loen."
Liina ei osanud midagi ytelda. Liigagi tihti ei osanud Liina midagi ytelda. Midagi polnud ka ytelda.
"Te ei vöi oma luuletusi anda igale, kes neid ehk kysima tuleb. Olete ehk kuulnud Pool-Päevalehest? Doris Kareva oli sellega seotud."
"Jah, olen kuulnud, Matti rääkis..."
" Matti suhtes olge ka ettevaatlik, Tartus elab igasuguseid veidraid kujusid, kellest on parem eemale hoida..."
" Ja meie vestlusest ärge kellelegi rääkige."
Hämmastusega see hämmastav dialoog löppeski.
Pärast loenguid kohtas Liina Teod yhikas ja rääkis hommikul juhtunust Teole. Yle Teo näo levis kummaline kaastundlik-köiketeadev irve, millest Liina aru ei saanud ja mis kohutas." Ah kontor tundis huvi... " ... "Sa oled nii kaitsetu sotsiaalsete nykete suhtes. Meie NLs on köik vöimalik mönedele, ka lövijaht Aafrikas..."
"Kes nyyd ENSVst Aafrikasse lövijahile pääseb . Minu ema, kes on AY esinaine, ei pääsenud isegi Soome turismireisile, kuna tema vend, minu onu, kannab juhtumisi vanglakaristust.Mu emal pole ometi venna tegemistes mingit osa."
"Minu ema käis Rootsis ja pöikas Stockist ka Pariisi."
".....?????"
"Ja hambaid, neid tuleb muidugi parteihaiglas parandada, seal kasvatatakse sulle tyhja koha peale uus hammas ka. Ja minu emal on Tallinna parim gynekoloog."
".....??????"
Jätkub ikka hämmastusi yheks päevaks, ohkas Liina.
Lohutus leidus nagu ikka luuleridades: ja olgu peale/armastus nii väike/aknad pimedad ja ymberringi pori/tuleb kevad/viskab imelise läike/ kodu harilikku halli koridori. V. Luik. Luule oli öieti ainus, mis NLs lootust sisaldas. Ehk ka teater, peidetud alltekst.Hermakyla.
Need kysimärgid jäidki öhku. Kakskymmend aastat hiljem said neist retoorilised.
Teo ja Liina olid koos seitse aastat. Ja köik need seitse aastat ei saanud Liina aru, kuidas Teo end tema kaudu vaimsetesse ringkondadesse pressib ja nn. teisitimötlejate kohta organitele ette kannab. Armastus tegi Liina pimedaks. Nii pimedaks, et pani teadmatuses ohtu oma kalleid, ja mis köige tähtsam, ausaid, söpru.Kas inimene saab alati ausaks jääda? Kas NLs oli vöimalik ausaks jääda? Kas köverpeeglis saab elada hulluks minemata?
Ja köige yle valvas nähtamatute jäsemetega ämblikmees, sala(k)aval organ.
SIIN ta valvas ja SEAL ta jälgis. Mida valvas, mida jälgis? Seda, mis oli SEAL, ei tohtinud olla SIIN. Aga SIIN seda oli ja rohkemgi veel. Siinne oli "sealsemgi" kohati. Keelatud vili on teatavasti oi kui magus. Ja elada SIIN nagu SEAL , no oli see vast elu. SEDA elu elasid valitud. Tösi, nad polnud SEDA ise valinud. Nad valisid vaid kahest halvast parema. Kui niigi saab ytelda, sest polnud ju HEA ja HALB teemaks ajal, kui ainus lubatud teema oli (äraspidine) ÖIGE ja VALE (mötlemine). Moraalne syrr. Sotsiaalne utopism.
Vöta vöi need Tallinna linnud-linnukesed. Need olid päris isesugust liiki. Ega kaugemast provintsist pealinna tulnud lihtsameelne hing neist teadnudki. Mitmes keeles nemad sädistasid ja pöhjapötru linnataksodes ohjasid. Soome markadest tehtud rublades nemad söid ja jöid ja organigi peale vilistasid. Sest organile nad tegelikult meeldisid, sugulaskeelt ja-meelt, paar parajaid, nad öigupoolest olidki. Organi kohus oli kyll linnukesi aeg-aljalt lendu ehmatada, et plats puhtaks teha, aga sörmevibutus löppes yldjuhul peasilitusega.
Olga oli yle Olympia lind. Tömmu kaunitar salapärast segapäritolu, isa armeenlane ja ema ukrainlanna. Tumedad kiskjasilmad ja keskpärane välimus tegid temast soositud prostituudi. Tal oli oma usaldusisik ehk ärikaaslane restorani kelneri näol, kes hoidis talle vöimalust mööda vaba lauda, kuhu saakloomi, enamasti soome ehitajaid, tuua. Kelner, kes oli peale "eraettevötja" Olga ka KGB usaldusmees, sai oma "palgalisa" ja prostitutsioon öitses linnakodanike silme all ja ometi sala, mingit stripiklubi polnud vaja. Ja keegi polnud keegi: kelner polnud seksiärimees, kuigi ta seda oli, ja Olga polnud prostituut,vaid koristaja (ta töötas poole kohaga kunstikooli koristajana), kuigi ta seda oli, restoran polnud seksiklubi, kuigi ta seda oli. Nii elati kopikamaal. Täiuslik varjumäng köigi silme all. Ja kelner, kes informeeris riigi julgeolekut riigis, kus prostitutsiooni polnud avalikult isegi olemas ja igasugune tulu peale seadusliku palga lubamatu kuritegu, elas kui täissöönud siga ja korralik nöukogude kodanik sotsiaalsetest nyketest kättesaamatus körguses. KGB jälgis lääne elu ja selle jäljendaminegi oli lubatud valituile.
Kuigi punasest roosakaks kulunud viisnurkne täht veel örnalt valgustas neid päevi, oli ometi pidevalt pöhjatult pime.Kuidas pöletada nooruse angsti, kui pole lootustki näha ja käega katsuda raudse eesriide tagust vabadust? Kui normaalne elu on kättesaamatuses? Kui oled syndinud vanglas, aga ellujäämise hinnaga pidid tegema näo, et elad paradiisis? Et mitte päriselt hulluks minna, harrastati karnevali. Maskid ees mängiti elu. Et oleks ometi midagi, mis vähemalt meenutakski elu. Igatsus elu järele, mida Soome TVst ka näha oli, sai vormi sellesse paraadi. Ja just vaba seks sai yheks protestivormiks ja leevendajaks totalitaarses ängis. Kui 1987ndal näidati soome TVs 1974ndal valminud erootilist Emmanuelle sarja, peatus kogu Tallinn filmi vaatama. Liiklus seiskus paariks tunniks ja baarideski valitses vaikus. Poeetilistes värvitoonides ja romantilise taustamuusikaga moefotograaf Just Jaeckini seksifilm Emmanuelle Arsani romaani järgi Sylvia Krysteliga peaosas möjus kui maagia viisnurkse infantiilse asketismi taustal. Nöukogude inimesel ju ei saanud olla ei seksuaalsust ega probleeme.
Muidugi leidus ka yllaid hingi, kes pimedusele vastu hakkasid. Don Quijote meelepuust. Yks selline oli vibalik Tiit, kes joonistas Tallinna taevale nöiamärke, energiat vabastavaid vigureid. Kusagilt kaugelt vanast Hiinast tema neid korjamas käis. Ja agaralt tema neid joonistas ja tahtjatelegi öpetas ja levitas. Tiidu könelemismissioon oli nii vöimas, et kultuurihuvilised ja mystikajanused linnaprouad vahel koguni minestasid Tiidu esikus, kuna Tiit ei suutnud oma loengut löpetada.
Kas nyyd nende märkide kutsel vöi mingil muul pöhjusel maandus yhel pimeda aastakymne syngel sygiskuul Tallinna Raekoja platsile ufolaev. Tiit nägi seda oma pilvelöhkuja-kodu aknast ja jäädvustas fotopaberile. Oodanud, kuni Tiit pildistamise löpetas ja oma tubaste toimingute juurde naases, avas laevaomanik arglikult ukse ja astus munakivisillutisele. Munakivisillutise aastatuhandete höng imbus ufoka varvaste kaude tema meelde ja vanad mälestused eelmistest eksistentsidest liigutasid rändurit. Nagu paljajalu kodu öuemurul! Ta istus Raeapteegi vastas asetseva nurgapealse maja trepile ja ymises Koidula luuletuse "Mu isamaa on minu arm" eestiaegset viisi. Raekoja kell löi 5 hommikul ja linnakodanikud pöörasid rahutult teist kylge. Isamaalaul valgus nende unedesse ja roosakast udust ilmus Hermanni torni sinimustvalge, siiras ja tösimeelne, aus eesti lipp. 70aastane vanaema puhkes liigutusest nutma.
Liigutus oli töepoolest suur. Muutus ja hingevärin, uskumatu IME. Kössutavast orjast sai jälle kord sirgeselgne vaba mees. Väärtused hakkasid tasapisi oma öigesse paika nihkuma. Tasapisi. Pole ju kerge ligi 50aastast rääma silmist pyhkida. Silmist ja sydamest. Ja aastakymneid kommunismitondiga hirmutatud aju töökorda seada, sellega oli tegemist. Oli ju töustud söjast, mis toimus varjatult kohvikulaua "lutikate" ja pealekaebamiste abil ylekuulamistel ja piinamistel. See varjatus andis enneolematu dimensiooni ja vastuhakkajad ei peitnud ennast metsades, vaid hulkusid kodutute hippidena pealinna tänavail. Nad olid öövalvurid, katlakytjad ja kunstikoolide modellid, määramatud ollused nomenklatuuriga vastandudes, ja nende peas kölas vaid yks viis :Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus....
Ent ... kuidas olla siis, kui "ainus eluvorm on vöimatus"(D.Kareva)
Önneks meil on meri. Oleme mereäärne rahvas, kykitame nurganukil, kahest kyljest merega piiratud. Merd ei saa meilt vötta. Suur Hall elab meie silmavaates ja vabadust vajavas meeles. Aili Vindi meremaalid 80ndate algusest tegid näitusesaalides oma hääletut tööd, töid meid tagasi algusesse. Samuti Kalju Pöllu soomeugriline graafika. Viisnurga teravad meelt löhestanud nurgad leidsid tugevama vastase kui olid oodanud. Eesti kunst ammutas alglättest ja tugevdas vaatajate töemeelt.
Ja meie rannad - pehme liivaga Kauksi rand ja kiviklibune Toila, Klooga ja Pärnu, Pirita ja Emajöe...Eesti rannad aitasid meid rasketest aegadest yle. Alati sai minna randa, ka siis, kui polnud kuhugi minna. Sai käia paljajalu veepiiril ja leevendada masendust. Ja vaadata vee ja taeva kohtumisjoont ja möelda, mis on sealpool. Totalitaarne riik ei saanud ju ehitada seina mere keskele. Raadiolaineid ei käsuta käskkirjaga. Köikvöimas KGBgi oli sunnitud Soome TV möju ees tallinlaste teadvuses käpad pysti töstma.KGB Eesti osakond pani Moskvale ette laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel katkestada,sest pea igal Tallinna perel oli oma "kodusoomlane", kuid Moskva ei suutnud tuluallikast loobuda.Meile eestlastele jäi alles tunne ja teadmine, et ykski poliitiline vöim ei saa meid muust maailmast eraldada. Me lihtsalt oleme osa Euroopat, sinna ei vöi miski.
teisipäev, 7. august 2007
esmaspäev, 30. juuli 2007
SOMPA
on yks paik Eestis Ida-Virumaal. Sompa kyla, millest paar talu asula veeres olid veel 60ndail alles, on kindlasti palju vanem kui kaevandusasula Sompa, mis tekkis nöukogude perioodil kahe pölevkivikaevanduse, 4nda ja 6nda (Sompa kaevandus)lähistele. Sompa kaevandusest läks esimene vagunitäis pölevkivi teele 26.detsembril 1948. Arvan, et siis ehitati ka esimesed majad Sompa asulasse mäemeestele kodudeks. Seal oli tyypilisi Staliniaegseid maju paar tänavatäit ja hilisemaid hrustshovkasid - 4 korruseliste telliskividest karpmajade 2- ja 3toalisi tillukeste köökide ja vannituba-WCdega kortereid. Asula keskel olev kultuurimaja on tyypiline Staliniaegse arhitektuuri esindaja.
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
Mina sattusin Sompasse elama 3 vöi 4 aastaselt umbes aastal 1964. Enne seda elasin ma vanaema puumajas Kohtla-Järve vanalinnas, kus kahte tuppa ja suurde kööki mahtus terve suguvösa - vanaema ehk Kohtla-Vana, nagu me teda kutsusime, Kiissa-taat ehk vanaisa, mina koos isa-ema ja aasta noorema vennaga ja ema kaks nooremat venda. Seal oli väga rahvarohke. Minu isa, kes on Pärnumaalt Pööraverest pärit, oli löpetanud Tallinnas Mäetehnikumi ja loogiliselt polnud tal mujal oma haridust rakendada kui Ida-Virumaal, kus seda Eestimaa "kulda" leidus. Isale anti töö poolt korter Sompas, kui tal oli juba 2 last. Synnitusmajast olevat mind viidud Käva barakki, kus ema siis elas. Millegipärast tulid mu vanemad vanaema juurde elama ja mina olevat maganud laua peal, voodit polnud. Vanaema peeti titenduses asjatundjaks, oli ta ju 7 last synnitanud (kellest 3 surid noorena)ja kyla peal synnitustel abiks käinud. Ja vanaema juurest kolisime Sompasse 2toalisse korterisse Staliniaegses stiilis kivimajas, kus olid körged laed ja pikk koridor ja niisked seinad (tapeet tömbus niiskel kiviseinal nurkadest märjaks)ja puudega köetav vann. Enne kytteperioodi algust oli korteris kylm ja istusime sallid kaelas, kui ema masinal kududa vuristas. See korter Tshehhovi 5-9 oli kaua mu koduks. Lapsena ei osanud ma ytelda Tshehhovi, ytlesin Tshehvovi. Ka ei osanud ma ytelda "tydruk", mina olin "tigult".
Kui hiljem Eesti nöukogude okupatsioonist vabanes, muudeti tänavate nimed. Tänavad nagu Zhdanovi, Krupskaja said arusaadaval pöhjusel uued nimed, miks aga Tshehhovi tänavast sai Kanarbiku tänav, sellest ei saa ma aru ja see on öigupoolest kurb. Täiesti vöimalik, et kohalik ametnik ei tundnud kultuuri niigi palju, et oleks Tshehhovi kui maailmakuulsa kirjaniku, kellel pole mingit seost kommunistliku rezhiimiga, nime tänavale alles jätnud. Köik venelik asendati eestilikuga ega tehtud vahet, mis on mis ja kes on kes.
Sompa ongi sellepoolest haruldane kasvupaik, et seal oli töepoolest raske vahet teha, kes on kes. Oli ju Sompa vägagi erinevate rahvuste esindajate ja eri kultuuride kompott. Meiegi naaber kingsepp Aabram, kes parandas pere jalanöusid ja kes kaine peaga oli söbralik onu, lamas vahel väliskoridoris deliiriumis ja siis ta äkki ei rääkinudki eesti ega ka vene keeles...ta sonis soome keeles! Ma pelgasin purjus Aabrami, kes nägevat kuradeid, aga kui ma kuulsin ta suust soomekeelset sonimist, olin hämmeldunud...See oli esimene kord kui kuulsin soome keelt ja see tundus mulle nii tuttav... See oli, nagu oleksin ma saanud sönumi kosmosest: hei, teised maailmad on olemas, sa polegi maailmas yksi! Purjus punapäine Aabram töi mulle röömusönumi suletud systeemi ahistusse. Oli ta ju ingerlane, aga ingerlased vaikisid tol ajal oma rahvuse maha. Ka mu pikaaegse pinginaabri Kylli ema osutus ingerlaseks ja kui ma ylikoolis eesti keele ja kirjanduse körvalt ka soome keelt öppisin, alles siis sain teada, et too tädi Alma, keda eluaeg tundnud olin, ei olegi eestlane ja oskab soome keelt...Ja nyyd ta Soomes elabki.
Ylevalt naabrid olid valgevenelased. Peres oli oma 10 poega:Tolja, Kolja jne. Ja nad köik läksid yksteise järel nöukogude armeesse aega teenima. Ja igakord, kui yks vendadest söjaväkke läks vöi sealt naases, peeti selline kykktantsu pidu maha, et meie lagi rappus...ja ma ei saanud magama jääda. Ja keegi ei ytelnud mulle, et see on valgevene kultuur. See oli venelaste "pljaska". Aga see ju polnud seda. Nöukogude rahvaste söprus oli nii suur, et lämmatas rahvuskultuurid.
Teises korteris elasid juudid. Ema öpetas juudiprouale varrastel kudumist. Oskasid ju köik eesti emad lastele ja meestele sokke-kindaid-kampsuneid kududa. Ja minu Kauge-vanaema seal Pärnumaal, tema saatis meile pakitäie oma kootud kindaid ja salle ja kuivatatud öunu ja see oli jöulukink, millest paremat elades pole saanud!
Venelasi ja ukrainlasi ja valgevenelasi ja juute ja ingerlasi....keda köike elas tillukese asulas. Arvan, et nöuka ajal elas Sompas paartuhat elanikku. Ehk 5000. Katlamajakriisi ajal, umbes aastal 2000, kui asula jäi kylma, elas seal juba vähem, umbes 2000 elanikku. Nii on mulle AK uudistest meelde jäänud. See oli vist ainus kord, kui Sompa sattus ylevabariigilistesse uudistesse. Praegu elavat seal 97 inimest.(neti andmetel)
Kohalikus 8klassilises koolis, kus käisin 7 aastat, oli igal astmel 1 eesti klass ja 3 venekeelset klassi. Niiet venelasi oli rohkem. Kooli direktor oli ka venelane ja ma kartsin teda. Ta ei osanud eesti keelt. Vene tydrukud olid ilusad. Tihti imetlesin mönda eksootilise välimusega tydrukut. Mönel olid tumedad silmad ja pikad patsid. Ja nad laulsid kooli aktusel nii ilusasti. Vene poisid olid arusaamatud ja kiusajad. Ma kartsin neid. Eriti tihedat läbikäimist eestlaste ja venelaste vahel polnud. Eestlased mängisid ikka omavahel. Mängukaaslastest ei olnud puudust, köik eesti pered olid omavahel tuttavad. Pereisad töötasid enamasti kaevandustes, kes kaevuri, kes meistrina, kes osakonnajuhatajana. Minu isa oli mäemeister, algastme juht. Kaevurid, kes tegid tykitööd, said rohkem palka kui minu isa, kes sai kuupalka.Markantne näide tolleaegsest elustiilist on kaevur, kes käis Jöhvist Tallinna lennukiga ylikonnaproovil. Vahetustega töö jättis vähe vaba aega, nii ei jäänud mehel muud yle kui kahe vahetuse vahel kiiresti Tallinna ja tagasi lennata. Jöhvi lennuväli tegutses tollal ja minagi lendasin juba 2aastasena koos isaga Pärnu puhkust veetma. Isa palk oli selle aja standardi järgi siiski yle keskmise. Vöi, piima, leiva, vorsti, koolitarvete ostmine, yyri maksmine,puhkusereisid teise Eesti otsa sugulaste juurde, see köik ei olnud probleem. Samuti jätkus raha alkoholi jaoks. Arvan, et isa joomine oli sotsiaalsetest pöhjustest tingitud. Venelastest koosnev brigaad, keda ta juhtis, ei oleks teda teisiti omaks vötnud. Aleksandrovitsh, nagu teda mehed kutsusid, oli "oma mees", kuna temaga sai ka viina visatud. Ja viina visati vene kombe kohaselt "po stakanu". Ja ropendati ka vene kombe kohaselt. Mis teha, "kultuur" selline...
Kultuurimajas käis vilgas tegevus. Minagi jöudsin 6 aastaselt rahvatantsuringi, mida juhendas proua Ljubov Rahumäe. Särtsakas tantsuöpetaja oli töepoolest proua, tal oli puudlikoer ja tiibklaver väikeses korteris. Sompa kultuurimaja laulukoori juhendas poistekoori dirigent Hirvo Surva ema Surva Helga ja suur osa Sompa eestlastest käis kooris laulmas. Minu vanemad seal ei käinud, sest nad pole musikaalsed. Ilmselgele ebamusikaalsusele vaatamata pani ema mind akordioni öppima, sest ta ise tahtis nii väga musikaalne olla ja vanaisagi olevat kyla pillimees olnud. Minu muusikaöpinguist ei tulnud siiski midagi välja ja önneks sain ma ettevötmise lootusetusest umbes 12 aastaselt ise aru. Mul on kahju, et ma Jöhvi kunstikooli ei läinud, seal oleks mul ehk rohkem shansse olnud. Kunstiöpetaja Voskressenskaja ikka kiitis mu töid. Ta oli väga soe ja hea öpetaja. Samuti on pedagoogidest abielupaar Bernhard ja Eevi Uustalu (Bernhard oli emakeele ja kirjanduse ja Eevi ajaloo ja inglise keele öpetaja) köige intelligentsem paar, keda olen elus kohanud. Omal vaiksel ja möjukal moel avaldasid nad muljet ja avasid mulle ja paljudele öpilastele tee ja janu teadmiste järele. Nende vaikne rääkimisviis möjus tervendavalt veneliku lärmakuse taustal.
Sompas elas palju haritud inimesi. Öpetajasid, insenere. Ja palju kolme klassi haridusega tundmatust kultuurist lahti rebitud tööinimesi. Slaavlasi ja soomeugrilasi. Hoovipealsete puukuuride juures mängiti kambakesi kaarte. Need olid venelased. Eestlased käisid oma kooperatiivaiamaatykikesel rohimas ja marju korjamas. Minu ema ytles, et temal kyll pole aega öue peal niisama istuda ja juttu rääkida nagu vene naistel kombeks. Kodus ja aiamaal kulus töötava naise vähene vaba aeg.
Sompat nimetati ka Samoje Opasnoje Mesto Posle Ameriki. Selline oli kyllap esimene graffit, mida nägin. Kusagile Sompa lasteaia mängumaja seinale oli selline tekst kraabitud. Ega ta ju teabmis turvaline paik olnud. Vene poisid olid kaklushimulised, tihti loopisid möödakäijaid kividega.Sompa kinos oli nende käitumine eriti metsik. Pika kasvu töttu önnestusin mönigi kord vaatevälja varjama ja sain selle eest hoiatamata myksu kuklasse. Armustseen ekraanil kutsus esile metsikud huilged ja vilistamise. Ei löhnagi käitumistavadest. Minu kuum huvi inglise keele vastu viis mind Kohtla-Järvele keeltekooli, kus inglise keelt öpetas armeenlane, aga hiline kojutulek Kohtla-Järvelt Sompasse oli niipalju ohtlik kyll, et katkestasin kursuse.
Soome keeles tähendab söna "sompa" suusakepi röngast ja ka ymmargust vörguraskust, vörgukivi. Helsingi lähedal on Sompasaari ja olen kohanud ka Sompakatu Soomes.
Sompa alev tekkis ja öitses nöukogude ajal. Mujalt Eestist Sompasse sattunu oli hämmelduses. Nagu vene kyla. Igatahes teistsugune kui Mustamäe vöi Supilinn vöi Pärnu vöi Räpina...Sompalasel endal oli raske ennast määratleda. Sompa pole kyla ja pole ka linn. Olen ma kyla- vöi linnatydruk, kaevuritytar kaevandusasulast vöi kes? Möni tallinlane ei pidanud mind isegi öigeks eestlaseks, kuigi mu suguvösas pole mitu pölve olnud yhtegi muulast. Justkui oleks venelaste naabrus mind venelasemaks teinud. Sompa on Sompa.
2000 aastal läks Sompa katlamaja pankrotti ja inimesed ei suutnud kytte eest enam maksta. Paljud pered löikasid radiaatorid lihtsalt välja. Kes suutsid, kolisid mujale. Korterid, mis olid olnud koduks, jäid tyhjaks ja lagunesid, neid ei saanud ka myya. Ka aiamaad jäid laokile. Sompast oleks kui söda yle käinud. Ja kolmetoaline korter, mis näiteks Tallinnas maksaks varanduse ja mille eest oli aastakymneid tehtud rasket tervistkahjustavat tööd kaevanduses, jäi lihtsalt maha...Inimesed kaotasid neile kuulunud varanduse. Ja riigil on tähtsamat teha kui leida lahendus sompalaste murele.Sompalased olid yhtäkki muule Eestimaale sama head kui ufokad, arusaamatud naljakad nöukogude inimesed....Miks nad siis elavad seal? Aga kus peaks siis elama inimene, kes on eluaeg töötanud kaevanduses ja elanud Sompas?
Praegu vöib netist lugeda, et Hallelluujja! Sompa ärkab ellu. Ehk on see tösi. Aasta tagasi Sompast läbi söites kyll sellist muljet ei jäänud. 97 inimest seal siiski elab. Poes peavad nad siis Jöhvis käima. Elatakse ju mujalgi linna lähedal maal ja käiakse poes kilomeetrite taga. Ehk ärkab Sompa uuele elule. Pean siiski Eesti valitsuse jöuetuseks, et valitsuse tasandilt lahendust ja abi ei tulnud. Sompakad ei tahtnud oma kodukohast kusagile minna ja väikese Eesti iga paik on väärt kaitset. Katlamajakriisi oleks vaja riiklikul tasandil uurida, sest see näib majanduskuriteona ja ilma syyta kaotatud varandus kodanikele kompenseerida.
Kes kyll vötaks asja ette?
http://www.pohjarannik.ee/modules.php?name=News&file=print&sid=479
pühapäev, 29. juuli 2007
STASI materjalid.
Soome meedias on viimasel ajal kuum teema STASI materjalid ehk Rosenholtz-materjal, mis väidetavalt olevat SUPO (Soome politsei) käsutuses ja mille avalikustamist nöutakse ja mida millegipärast siiski ei avalikustata. Need on DDRi ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi salateenistuse (STAS) dokumendid. Nimekirjades olevat ka soomlasi. Teadlane Alpo Rusi, keda syydistati riigireetmises , kuid kes vöitis kohtuprotsessi, nöuab eriti tuliselt materjalide avalikustamist. Ta väidab, et tema poleks syypinki kukkunudki, kui materjalid oleksid avalikud. Peaminister Matti Vanhanen kinnitas uudistes, et politseil on öigus salastatud materjalidele. Yks lugeja kommenteeris lugu hästi, öeldes, et kui on tähtsusetud materjalid, miks neid ei vöi siis avalikustada. Kogu loost jääb mulje, et midagi asja taga on, kuigi valitsuse tasandilt pyytakse rahvast rahustada, et midagi pole.Ka praegune politseiylem läheb pensionile ja väidetavalt tervislikel pöhjustel,aga...Pöhiline, mis nende materjalie kaudu vöiks välja tulla, et möni praegune poliitik on teinud kaastööd STASile ja kas Soomel oli NLga eriline salastatud koostöölepe. Sisuliselt ei ole KGB siit enam kaugel. Mönigi on arvamusel, et Soome on Kremli eeskoda...Tean autoriteetsest allikast, et DDRs oli yhe kodaniku kohta rohkem salateenistuse agente kui Eestis. Huvitav olekski teada, kui palju siis oli. Nii Saksas kui Eestis. Soome intelligents nöuab materjali avamist teadusliku uurimistöö jaoks. Kui eesti teadlased paluksid teadusliku uurimistöö jaoks luba tutvuda Venemaale toimetatud KGB materjalidega, kas nad saaksid selle? Ei iial.
reede, 27. juuli 2007
Diana, igavesti printsess
Teade printsess Diana surmast jöudis minu körvu yhel argisel tööpäeva hommikul Tartu hooldekodus lihtsa hooldajana töötava eesti naise suust. Olin hämmeldunud siirast vapustusest, mida töökaaslane väljendas. Ma töepoolest ei teadnud, et too tagasihoidlik madalapalgaline naine on printsessi austaja. Kui massiteabevahendid täitusid traagilisest uudisest, registreerisin esimese faktina lady Diana synnipäeva-1.juuli 1961. Olen samal metall-pyhvli aastal syndinud.Pyhvli aasta Vähk oli Walesi printsess, kelle elutee löppes (vöi löpetati) 36 aastaselt. Ei usu, et keegi oleks valmis sellises vanuses surema. 36selt on köik veel ees ja lapsed veel lapsed.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.
Sellest sygisest alates olen lugenud köike kättejuhtuvat, mis puudutab Dianat ja ta lähedasi. Ka telesaateid pole vahele jätnud.
Muidugi ei pretendeeri ma töele. Keegi ei tea, mis ja kuidas tegelikult juhtus. Siiski tahan ma kujutada pilti, mis loetust jäi.
Diana oli aadlisoost ja tal oli kaks öde (Sarah ja Jane)ja vend Charles. Tundub, et vend oli talle hingelt lähim. On ju Diana vend avalikult syydistanud kuningakoda öe önnetus saatuses ja sellega kirjutanud end öukonnas ebasoosingus olevate isikute nimekirja. Päris öhust vöetud see venna vaatenurk ju olla ei saa.
Ödede seltsis tundis Diana end tihti Tuhkatriinuna, kes jäeti nöusid pesema ja koristama. Prints Charlesiga tutvus Diana oma öe kaudu ja ka abielu ajal vördles Charles tihti Dianat tema öega viimase kasuks. Charles nägi noores kaasas kuidagi liiga silmatorkavalt ainult vigu.
Diana oli nii välimuselt kui sisemiselt habras, örn ja lapselik. Ka täiskasvanuna oli tema toas diivan täis mömmisid. Ta oli kergesti haavatav ja kaitset vajav.Ta näris kyysi. Eelköige oli ta noor naine, kes kogu olemusega igatses armastust. Ta oli rohkem sydame- kui möistuseinimene. Ta oli täielik vastand ämm Elisabethile, kes olevat katseklaasilaps ja kes kunagi ei näita oma tundeid. Äkki tal lihtsalt pole neid? Kuninganna on yks köige rohkem reisivatest valitsejatest, aga mida ta ära teinud on? Diana visiidid olid palju möjukamad ja sisukamad. Diana syda oli kohal, kui ta kylastas vähihaigeid lapsi mönel arengumaal, see on fotodel näha, Elisabeth aga näib ringi kihutava kybarakarbina. Diana valis tihti oma riietusse möne detaili, mis seostus selle maa kultuuriga, kus ta visiidil oli. Need olid Diana väikesed vaimukad naljad ja austusavaldused teisele kultuurile. Islamimaades pani ta salli pähe ja Jaapanis oli ta kleidil kimono detaile. Elisabeth on aga ikka ja alati toon-toonis postament.
Diana nägi vaeva oma riietusstiili leidmisega. Tema teekond öukonnas algas fiaskoga. Nimelt ilmus ta kuninglikku seltskonda mustas kleidis, mis oli etiketivastane. Musta kantakse ainult matusel. Windsorid sisistasid ja sisimas pölastasid Dianat selle syytu apsu pärast. Ilmselt Diana lihtsalt ei teadnud, et must ei kölba. Ta ehk valis musta kleidi hetkemeeleolu möjul vöi eelaimusest. Kurvaks ta saatus öukonnas elades ju kujunes.
Ei usu, et Diana oleks olnud eriti edev naine. Noorena riietus ta tagasihoidlikult. Printsi kaasana tähelepanu orbiiti jöudes sai tema riietumine alguses kriitika osaliseks ja see töukas Dianat otsima stiili, mis oleks kooskölas nii positsiooni kui tema endaga ja ka elustiiliga. Töötava ja reisiva printsessina pidi ta yhendama elegantsi ja praktilisuse. Ei saanud ta ju astuda lennukist välja kortsus seelikus. Diana lemmikuks kujunes särkpluuskleit, mis oli nii asjalik kui esinduslik. Tal oli Pariisis oma lemmik moekunstnik Cathrine Walker.Nimes ei ole kindel.Viktor Edelstein oli teine ta riietaja. Diana oli alles hiljuti oma stiili leidnud ja saavutanud enesekindluse nii välimuselt kui sisemiselt kui...köik löppes.
Diana lapsepölve varjutas vanemate lahutus. Diana oli siis kuuene. Muidugi ei jäänud lapsed lahutuse järel hooleta, lapsehoidjad ja teenijad tegid oma tööd, kuid - all fun was gone. Öhkkond kodus ei saanud enam kunagi olla endine. Diana elas muutust raskelt yle. Ta oli jonnakas laps. Nagu härjad ikka on jonnakad kui tunnevad end ebamugavalt. Ka koolis polnud Diana sugugi priimus, öppimine ei haaranud teda. Diana valmistus algklasside öpetajaks. Lastega oli tal hea klapp. Soojuseta abielus olid lapsed päästvaks päikesekiireks. Diana nautis lastega veedetud aega. Ta oli lastega koos olles önnelik. Lapsed ei olnud talle koorem ega kohustus. Ebaönnestunud abikaasana ja miniana, teadis ta, et vähemalt yhes asjas tahab ta önnestuda - emana. Ja selles ta önnestuski. Printsid William ja Harry korraldasid tänavu ema synnipäeva auks suure heategevuskontserdi. Möistagi polnud kohal ei Charlesi, Camillat ega Elisabethi. Kuidas saakski see teisiti olla. Sest seal kus on syda, ei saa olla sydametud. Neil pole seal öhku.
Prints Charlesilt on teleintevjuus kysitud, kas tema pyydis oma abielu päästa. Ofcourse I tried, oli vastus. See ei olnud veenvalt öeldud. Charles vaeseke olevat olnud armunud Camillasse ammu enne abielu Dianaga. Camilla ei oodanud teda söjaväest ära, vaid abiellus printsi äraolekul ja sai 2 last. Millegipärast oli ka abielu ajal Dianaga Camillal Charlesi elus aktiivne osa. Dianat ärritas, et Camilla teadis alati Charlesi asju paremini kui tema. Mis asja oli Camillal yldse Charlesi lähedale kui Charles oli abielus ja pyydis saada abielu noore naisega önnestuma? Camilla koht oli oma pere ja laste juures. Anna Pasternaki raamatust "Armunud printsess" jääb mulje, et Camilla vöttis vöimu alati kui Diana ära oli ja et ainus, kes pyydis abielu päästa, oli siiski Diana mitte Charles. Charles tahtis säilitada välisfassaadi ja elada kaksikelu. Diana aga lootis pikka aega, lootis ka siis, kui lootust enam polnud, et ehk pöördub köik veel heaks. Diana lootis tegelikku lähenemist, mitte fassaaditagust valskust. On neid, kes väidavad, et Diana oli lapsik ja jonnakas ja et temaga polnudki vöimalik Charlesil elada. Kaldun arvama, et Dianal polnud vöimalik Charlesiga elada, sest Diana tahtis elada, Charles näida. Charles jättis Diana köigi oma probleemidega yksi. Ka siis, kui William sattus haiglasse, oli Diana yksi valvamas, Charles ei muutnud oma päevakava ka poja önnetuse pärast. Diana oli yksi oma söömishäirega, mis algas vahetult enne pulmi. Diana uuris öösiti oma keha ja arutles, miks abikaasa teda ei taha. Oli ta ju ilus noor naine, kes ootas palju ka armastuse fyysiliselt poolelt. Kui abialunaine kogeb päev-päevalt väikesi hylgamisi, ei ole ime, et psyyhika kannatab. Diana vöiski ju muutuda "imelikuks", kui temaga nii imelikult käituti. Ja oma "imelikkusega" jäeti ta yksi.
Diana leidis söbra James Hewitti näöl. James töötas kuninglikus turvateenistuses. Välimuselt sarnanes ta pisut printsile. Diana ehk ei pannud seda tähele, aga Jamesi valis ta oma söbraks ehk just selle välise sarnasuse ja sisemise erinevuse pärast abikaasaga. James oli toetav ja möistev kuulaja. Kannatanud piisavalt kaua abikaasa kylmust ja Camillat, toetus Diana Jamesile. Kellelegi pidi ta ju toetuma. Ta poleks seda iialgi teinud, kui Charles oleks vähegi käitunud armastava abikaasana mujal kui avalikkuse ees, milline silmakirjalikkus Dianat tylgastas. Camilla ja Charlesi suhe ei paljastunud Diana imestuseks pikkade aastate jooksul ajakirjandusele, tema ja Jamesi oma aga vaatamata mölemapoolsele ettevaatlikkusele tilkus läbi.
James kuulas ja hoolis, aga ometi oli selge, et neil polnud tulevikku. Pika peale sai Diana aru, et sydamepuistamine ei aita, et keegi ei aita, ainult ise saab ennast aidata. Diana käis tihti kirikus palvetamas. Löpuks sai ta vaimselt täiskasvanuks ja hakkas ennast n.ö. tykkidest kokku korjama ja vöitlema. Kindlasti ei olnud see kerge. Ta leidis tuge oma tööst ja huvitavatest inimestest, keda kohtas. Ta taipas, et maailm ei koosne ainult briti kuningakojast. Ta otsustas leida midagi ka endale. Kasvav populaarsus andis eneseusku. Diana käis näituste avamistel ja esietendustel,vöitles maamiinide, vaesuse ja haiguste vastu. Ta käis läbi piinarikka tee lahutuseni ja lootis elult veel uut lihtsat inimlikku önne. Ehk ka tytrekest, kes teab.
Tal oli armastuslugu islamimaast Pakistanist pärit sydamekirurgi Hasnat Khaniga. Ta tutvus ka mehe perekonnaga. Ajakirjanikud rikkusid loodetud önne. Info uuest suhtest jöudis liiga vara meediasse ja paanikas Diana pyydis olukorda parandada, eitades suhet meedias. Hasnat aga hoopis solvus sellest, et Diana nende suhet eitab ja jättis önnetu Diana maha. Usun, et sellest punktist hakkas Diana ajakirjanikke vihkama. Ta ytles ka avalikult välja, et mingi piir paparazzide ebainimlikule innule tuleks seada.
Varsti pärast sydamekirurgi ilmus mängu Dodi.Dodi isa lavastas neile kohtumise. Vöimalik, et kogu loo algpöhjus oli Muhammad Fayadi(Dodi isa) soov saada briti kodakondsus. Lugu jäi lyhikeseks ja me ei tea, kas Dodi oli lohutav söber vöi uus sööst önne poole.
Vöib ju oletada, et briti kuningakoda ei oleks röömustanud kui printsid oleksid saanud moslemist poolöe vöi -venna. Rassismi on maailmas rohkem kui me arvata oskame. Olen ka lugenud raamatut, kus briti kuningakoda syydistatakse satanismis. (David Ickke?)Seda ma isiklikult ei usu. Imestan , et selliseid raamatuid yldse trykitakse. Aga, mine tea?
Yhes filmis toimetas Diana salaja lindistatud pihtimusi usaldusajakirjanikule. Kas see on fiktsioon vöi töde? Kaldun arvama, et fiktsioon.
Töenäoliselt ei jätnud briti kuningakoda Dianat ei abielu ajal ega ka pärast lahutust valveta.
Siiski oleks liiga must stsenaarium selline, nagu oleks Diana tahtlikult mörvatud ja veel briti kuningakoja käsul. Seda ei suudaks uskuda. Usutavam on, et paparazzide käitumine tegi önnetuse vöimalikuks ja see nagu ei miski muu peaks olema hoiatuseks tänastele ajakirjanikele.
Köhedust tekitab ka ilmunud fakt, et Diana surnukeha miskipärast ei lahatud ja et ta toimetati Inglismaale grimeerituna. Kuningakoja viivitus avaliku surmateate edastamisel tundub kummaline. Kogu maailma telekanalid teatasid önnetusest, ametlik teade briti kuningakojast aga viibis. Spekuleeritakse ka Diana vöimaliku raseduse teemal.
Ja kui ta oligi rase, sellist fakti ei oleks iialgi avalikustatud.
Dodi miljardärist isa kyll jätkas uurimist, aga pole temagi kuhugi välja jöudnud.
Diana on ise ytelnud, et tundis end pulmapäeval ohvritallena. Kihluse ajal saatis Charlesi sekretär Dianale lilli, Charles ei näinud just palju vaeva. Kas prints töepoolest vöttis Diana vaid sellepärast, et too oli noor naine ja kölbulik synnitama kroonipärija? Prints vajas korraga neitsit lapsi synnitama ja kogenud voodikaaslast ja ei vaevud dilemma lahendamiseks ise midagi tegema? Oli ju Dianas erootilist potensiaali kui palju! Miks jäi Camilla Charlesi ellu ka siis kui mölemad olid teisega abielus? Tänaseks on ju prints avalikult tunnistanud, et pettis Dianat. Enne Camillaga abiellumist oli ta sunnitud patud yles tunnistama ja avalikult pattu kahetsema, et uuesti abielluda.
Kokkuvöte on see, et Charles käitus nagu tyypiline mees, aga Diana oli töeline printsess. Synnilt on Charles kuninglik, hingelt aga Diana.
teisipäev, 24. juuli 2007
Ilus luuletus, ei tea, kes kirjutanud.
BUDDHA
Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.
Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.
Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.
Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.
Köik olev on ju selline:
kui pilveloss, kui terendus,
kui unenägu, kummitus
ja omaolemuseta,
vaid tuntav omadustena.
Köik olev on ju selline:
kui selgest taevast paistev kuu,
mis peegeldumas järvevees;
kuid ometi ei ole kuu
ju iial järve laskunud.
Köik olev on ju selline:
kui kaja, mis on tekkinud
kas nutust, häälest, muusikast,
kuid kajal endal pole ju
ei heli, viisi - midagi.
Köik olev on ju selline:
mustkunstimeistri trikist kui
köik tulnud härjad, hobused
ja vankrid ja köik asjad muud;
ei ole miskit nii kuis näib.
Öpetlik luuletus Portia Nelsoni sulest
AUTOBIOGRAAFIA VIIES VAATUSES
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.
2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.
3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.
4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.
5.
Ma lähen teist teed.
1.
Ma könnin mööda tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ja sisse kukungi.
Ma olen eksinud... Mul pole lootust.
See pole minu syy.
Et välja rabeleda siit, mul kulub igavik.
2.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Teen näo, et ma ei näe.
Ja sisse kukun taas.
Uskumatu - jälle olen siin.
See minu syy ju pole.
Et välja rabeleda siit, taas kulub palju aega.
3.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma näen ju kyll,
kuid ikka kukun sisse..See on kui harjumus!
Mu silmad on nyyd lahti
ja tean, kus olen.
See on mu oma syy
ja kohe ronin välja.
4.
Ma könnin mööda sama tänavat.
Keset teed on sygav auk.
Ma lähen sellest mööda.
5.
Ma lähen teist teed.
laupäev, 21. juuli 2007
Eestlasi
elab igal pool. Eestlusega kohtud välismaal kodu-eestlust laiendavate-täiendavate vaatenurkade all.
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....
Imetlen ikka, et eestlane Ella Murrik kirjutas end möödunud sajandil soome klassikuks (Hella Wuolijoki)ja kujutas oma "Niskavuore naistes" soome ajalugu, hinge ja karaktereid nii töetruult, et autori eestlus välja ei paistnud.
Tänapäeval kirjutab ema poolt eestlane Sofi Oksanen lähiajaloo läbi kirjutamata teemadel päästva aususe, detailirikaste tähelepanekute ja analyysiga. Ta kirjutab just sellest, millest minu meelset peab kirjutama ja millest on raske kirjutada. Ja millest on liiga vähe kirjutatud. Romaan "Stalini lehmad" äratas mälestusi endagi läbi elamistest 80ndate aastate Tallinnas ja käsitles tegelikku elu ENSV löpukymnendil koos köigi poole sajandi taguste kajadega eestlaste eludes ja peades. Nädal tagasi töi Lahtis töötav eestlane mulle puhkusereisilt kaasa lugeda "Kultuur ja Elu" numbri 2/2007, milles Sofi Oksaneni essee "Valismiskabiinis olen ma eestlane". Selles numbris on muudki huvitavat eesti ajaloost, aga Oksaneni artikli ahmisin kohe ja teisel päeval lugesin syvenenult yle. Jah, ta puudutab olulist. Soovitan köigile lugeda. Ka mulle tundub, et tänapäeval ei taheta minevikku analyysida, kommunismi kuritegudest vaikitakse ja minnakse mööda, ja lääne inimestel ongi mulje, et NATSID SYMBOLISEERIVAD ABSOLUUTSET PAHA, NL LÄKS VAID VÄHE VILTU (S.O). Kommunismi kuriteod on ebamugav teema ja "NL rublad ei läinud töepoolest hukka soome haritlaskonna ajupesus, sest see törjub veelgi karmi töde" Töde on see, et vaid meie, kes elasime NLs, teame, mis seal tegelikult toimus. Soomlased ega ka kaugemad rahvad ei saagi seda iial teadma, kuigi "Gulaagi arhepelaag" ilmus 60ndatel paljudes lääne euroopa keeltes. Ma olen tihti imestanud, miks räägitakse ainult Stalini kuritegudest, aga vaikitakse inimöiguste rikkumistest 80ndatel? Kas see, et kohvikulauad toimisid "lutikate" pesadena; et vaesed tihti kodutud intelligendid elasid kui pögenikud oma synnimaal, peas kölamas yks viis "Pögene, vaba laps, see on ainus vöimalus..."; et luuletaja Ellen Niit andis yhe ainsa loodusluuletuse läbi tööd mitmele KGB agendile;et igal Tartu Ylikooli kursusel sai keegi sell 60rubla iga kuu kaaslaste taga nuhkimise eest; et välismaal ilmunud kirjandusajaloolise teose laenamine viis "huvitavate" vestlusteni teatud ametiisikutega;et ei saanud olla kes oled ja et ylepea polnud kus olla; et KGB usaldusmeestel polnud mingit tööeetikat, öigemini, töövötted olid lausa kriminaalsed; kas see köik kokku polnud siis söda? Ja sellest ei räägita. Endised KGB kaastöölised ei kandnud mingit vastutust oma tegude eest. Eestlased andsid köik andeks, sest tähtsam kui köik muu oli ja on eestlasele iseseisev riik ja vabadus ja jöupingutused tuli suunata iseseisva Eesti ylesehitamiseks. See on yllas ja öige. Siiski, nagu ytleb Oksanen, tulevikku ei saa ehitada minevikust keeldumisele,see pöhimöte on syydanud mönedki söjad. Kui töde ei selgitata, jääb vaid mälestus, mitte ajalugu. Kaldun siiski arvama, et vaikimise pöhjus Eestis on suures osas ka selles, et see KGBga seotud pölvkond ju elab veel. Need soliidsed vanahärrad, kes tahtes vöi tahtmata soostusid mängima seda meeste mängu, mida elu NLs pakkus ja millest kirjutab manalamees Lembit Lond mälestusteraamatus "Keelatud jobid", ei ole huvitatud avalikust patukahetsusest. Pensionile jäänud "maffioso" tipsib vaikselt konjakit ja elab vaikselt oma urus. Möni noorem endine KGBshnik kirjutab memuaare ega karda karvavördki kaasmaalaste hukkamöistu. Elasime ju köik samas supis nii hästi vöi halvasti kui oskasime. Vahel kyll imestan, miks mind ei värvatud? Oli siiski ka neid, kes iialgi yhelgi tingimusel kaastööga ei nöustunud. Lihtsaim viis sundvärbamise vältimiseks oli lolli mängimine. See oli alateadlik kaitseinstinkt. Lolliga pole ju midagi teha. Naisel oli see ehk lihtsam kui mehel.
Jah, olime katsejänesed puuris, ja valus on seda tunnistada. Soomes syndinud Sofi kirjutab ausalt tuginedes oma lapsepölvemälestustele ENSVs ja Soomes. Eesti kirjanduses ei ole teema avanemist veel kohanud. Eestlased mötlevad ikka veel Stalini ajast rohkem kui möödunud sajandi viimasest veerandist, kui elati kummalist kopika-elu. Bussipilet maksis 5 kopikat ja leivapäts 8 kopikat, ent inimese elu polnud kopkatki väärt....
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)