teisipäev, 11. september 2012
film
Antti Jokise Sofi Oksase romaani põhjal tehtud film "Puhastus" rebis ja
rõõmustas, raputas ja vabastas õuduses ja tões. Tõde on alati ilus, veri
ja vägivald mitte. Sõltub vaatajast, kas ta näeb pildi taha.
Eesti suguvõsa lugu poliitiliste pöörete keerises, julmas ja külmas söjas,
KGB-kultuuri jätkuvas haardes väljendub ekraanil tippnäitlejate (Liisi Tandefelt,Laura Birn,Krista Kosonen,Kristan Sarv,Amanda Pilke) meisterlikus
miimikas,suletud huulte värinas, ninasöörmete võbeluses,pilkudes,häältes,
kehakeeles. Keha peab kõik meeles, ka selle, mida vägisi unustada püütakse.
Peaaegu sõna-sõnalt sama dialoog mis toimus Aliide ja Zara vahel Ingeli nn.varguse teemal,on toimunud ka minu ja mu ema vahel, kui uurisin, miks vanaema vangistati. Ta oli varastanut vilja
oma/kolhoosi põllult. Vanaema olles vangis tegi ta vanim poeg ehk minu onu kes oli metsavendadega liitunut haarnangus enesetapu, sest tema ennast Siberisse saata lasta ei tahtnud.
Vanaemale teatati kohtulaua ees poja surmast. Vanaema valdav mõte seal kohtulaua ees poja surmateadet kuuldes oli et nende vene sigade ees tema ei nuta. Nuttis siis koduteel. Ja nuttis elu lõpuni.
20aastasena armusin eakaaslasesse. Suhe oli noor ja tuline, pimestavalt tormiline
ja seksuaalne. Möödus aastaid kuni taipasin et olen katsejänes: mees töötas KGBle ja minust püüdis minu teadmata voolida müügikölblikku prostituuti.
Mind "päästis" lolli mängimine.
Õnneks viisid töökohustused tüübi Eestist kaugele.
Usaldus inimsuhetes on siiski olnud mulle probleemiks.
Ma ei tea kes on need eestlased kes väidavad et Sofi Oksanen maalib Eestist
vale vöi liialdatud pildi. Kunstiline liialdus toob esile tõe. Nõuka oli õudne,
verine rezhiim, KGB valve ahistav, inimõigusi rikuti karistamatult, kuigi Brezhnev 1975ndal Helsingis lubas olla rikkumata, sovjetiseeritud inimesi manipuleeriti halastamatult. Sellest hoolimata säilitas eesti rahvas oma kultuuri ja saavutas uue vabaduse. Me ei andnud alla. Me saime oma saatuse tagasi. Me võime uhkusega näidata maailmale, millisest võitlusest oleme välja tulnud võitjatena. Tänu Sofi Oksasele
tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama.Film raputas ja vabastas kaugeid valusaid blokeeringuid. Zara võitja-naeratus Koluvere teel puhastab
eesti rahva kannastuste tee.
tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama.
raputas ja vabastas
laupäev, 8. september 2012
Luuletus. Minul oli valus.
Minul oli valus
Helge Homse verisel maal
Sünnimaal põleva kivi köhus
Punarättide Paraadide Õhupallide
Õõnsas pateetikapõõsas
Kohkunult küsisin: kodu???!!!
Mis on sinust saanud, mu kodu?!
Põõsaste all mängisin vennaga kodu
Ja sõda
venekeelsete sõpradega sõprusesõda
Mängisin südames hirm
Oh varja mind varja mind sirm
Palusin, väike laps,
Et keegi ei näeks seda kahtlust
Mis juba ärganud oli:
Kas see viisaastakute töö
Lenini portree ja punane siid
Ongi mu elu või hoopis film
Kuhu mind rööviti-viidi?
Oh kui leiaksin niidi
Ja rulli ja veereksin ära
Valgete laevade Merede taha
Päris Maale kus päris on raha
Välismaale olgu seal hea või paha
Aga Vabadus ometi on
Salaja soovisin seda teades
Et kodu on siin
Kuhu ma ära ei mahu
Tahmane üleskaevatud linn
Euroopa ja Aasia piiril
Minul oli valus
Kas seda öeldes
Muutun haledaks ohvriks?
Haljad, oh igihaljad on
Tõe ravivad viisid
Luuletus. Kandja.
Maailmal on keel, mida rääkijad
imestades kompavad
saamata möhkugi aru
Mida nad ise rääkinud on.
Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus
kantakse valguse välke ja helke,
Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis.
Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal,
Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes
Kandja on toolijalgade all
Ja pilvepallide peal
Vahemeresinisel ekraanil
Hoidmas homset
Kihutavate surmahobuste eest
Hoidmas haavadel sidet peal
Kandja kael helendab maastike peal
Müüride murduvas mürinas
Kandja on Vaikuse kell
Hell armastus aastate võimukas vihas
Aastakümnete selgudes
Tuleval sajandil alles
Kandja hoiab köik alles
Kingib pärleid ja kadunud aegu
Paisates segi ja luues uusi
Metropole ja Metsi ja Aedu
teisipäev, 7. august 2012
Meissä asuu monia
Elämä johtaa meidät usein risteyksiin. Siinä täytyy päättää mihin suuntaan kääntyy.
Joskus se on vaikeata. Täytyy pyydä korkeammalta tasolta johdatusta. Siihen tarvitaan yhteyttä. Moi,Herrani, auttaa, vie minut pimeydestä Valoon, vie minut Totuuden Tielle,harhoista selkeyteen! Valaista tietäni!
Jos niitä yhteydenottoja kertyy riittävän paljon, siitä syntyy suojava kerros, mistä
aukenee Ykseyden tila, loputon ilo ja rakkaus maailmankaikkeutta ja kaikkien sen ilmiöiden kohta.
Meillä ei ole sielua: me olemme sieluja. Sielumme omistaa kehomme, jonkun ajan.
Shalespearen 60.sonetti pohdi Ajan voimaa ja voimattomuuttaa:
Kuin aallot lyövät somerikkorantaan,
minuutit rientävät päin loppuaan,
vaihtaen paikkaa edellisen kanssa,
kilvaten lakkaamatta eteenpäin.
Syntynyt, kerran valoon noustuaan,
kypsyyttä kohti ryömii, kruunun saa,
vaan nurja pimennys sen loistoon ryhtyy,
ja Aika, lahjoittaja, pilaa lahjan.
Nuoruuden varustukset, soreat,
lävistää Aika, uurtaa kauniin otsan,
se ahmii valituimman, tosimman,
ja mikä seisoo, sirpin alle jää:
runoni silti seisköön pelkäämättä,
sinua laulan, uhmaan Ajan kättä.
Ihminen kokee ajan ja ajattomuuden, iankaikkeuden.
50 kymppisenä tajusin: ilta on tulosaa, ja se tulee olemaan kaunis.
Ei missä nimessä haluasi takaisin lapsuuteeni, nuoruuteeni.
Iällä ei oikeastaan ole merkitystä, jos elää ykseydessä.
Olen kiitollinen kaikesta kärsimyksestä mitä olen kokenut,
neuvostolapsen neuvottomasta koulutiestä ja yliopistonvuosien
KGB urkkijoiden kyynisestä pakkoseurasta,
niistä illoista kun nukkumaan mennessä haaveilin aamupalasta
kaikesta kurjuudesta olen kiitollinen,
koska nyt sydämeeni mahtuu
sitäkin enempi valoa!
Juu, valoa ei ole ilman varjoja, valo ja varjo luovat yhdessä kuvan.
Niin minussakin elää valoisa ja varjoisa puoli.
Varjossa ei ole mitään huonoa, koska se syntyy valosta.
Siunausta heräänneille ja
ei-heräänneille-joskus herääville!
Renna Irina Kamala
Valon Valtiatar
Tagit:
kolmapäev, 4. juuli 2012
Töde
Töde on röömus. See on natuke eufoorialaadne seisund, kus mina ja maailm oleme yks,
ytleb eesti näitleja Elle Kull.
Selline on valgustatud olek.
Kuigi igayks vöib valgustatuseni jöuda oma teed pidi,
on sellele protsessile vöimalik ka kaasa aidata.
Oneness university Indias koolitab oma öpilasi
yhtsusteadvusesse.Tallinnas juhatab soovijaid yhtsusteadvusesse
öpetaja Ludmilla Mets -ludmilla.mets@facebook.com
GSM 5588917
Lastest
Kahlil Gibran "Prohvet":
Teie lapsed pole mitte teie lapsed. Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tytred.
Nad synnivad läbi teie, aga mitte teist, ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei vöi kylastada isegi mitte oma unedes. Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
KAS saab paremini väljendada töde lastest ja vanematest?
teisipäev, 3. juuli 2012
Eesti romaan
Katrina Kalda(s.1980 Eestis, 1990ndast elab Prantsusmaal) prantsuse keeles kirjutatud ja eesti keelde Anti Saare poolt meisterlikult tölgitud romaan eesti lähiajaloost könetab eestlast
(eestlased ei ela ammu enam peamiselt Eestis elades eestlasena)
hinge tasandil, yhise kogemuse tasandil. Meile räägib romaan
tuttavatest asjadest. Mis muule maailmale on pönev tume eksootika,
on meile olnud haav, ehk armistunud, aga haav ikkagi. Fosforiidi-söja
ja KGB osa meie elus ja ajaloos avaneb romaanis mitmekihilise jutustuse
ja völuvalt kauni kujundliku lause kaudu. Ylesehitus nagu sibul ja lause
nagu kaunis kreemitort.
KGB sekkus meie maapöue ja meie intiimellu. Me pidime sellega elama. Me vöime sellest kirjutama.
Me vöime sellest lugeda. Ja rääkida.
Tänud KAtrina Kaldale.
Meie lugu sai tema sulest väärika vormi.
esmaspäev, 14. mai 2012
Puhastus ja Saatan
Kylastasin esimest korda ooperimaja Helsingis.
Olin saanud tytrelt synnipäevakingiks pileti Jyri Reinvere ooperile "Puhastus".
Olles lugenud Sofi Oksase "Puhastuse" näidendi ja romaaniversioonid ja näinud
kahe erineva teatri lavastust, ei osanud oodata yllatusi. Läksin nautima tuttavat
lugu muusikas. Nähtu/kuuldu jaksas yllatada nii ylesehituses, syzheearenduses, tölgenduses kui helipildis.
Rahvusvahelist karjääri tegev eestlane Jyri Reinvere seisis raske ylesande ees:
panna helikeelde aeg, mida iseloomustab köike muud kui ilu- ja harmoonia. Inetuse,
vägivalla, hirmu ja vale kujutamine muusikas nöuab nutikust ja ajastu hinge tundmist.
Reinvere tödebki: tundsin Aliidet enne kui "Puhastus" kirjutati ja olen kohanud Zarat Moskvas. Olles Reinverega nöus, tekib kiusatus jätkata: ja Pashat ja Lavrentit
Tallinnas.
Aliide on eesti naine, kes on mitme matuselaua heeringad puhastanud. Hinge
ei tunnista ta endal olevat.Saatan(vördub nöukogude vöim) on vaadanud Aliidet nii kaua, et ta muutus osaks saatanast. Puhtaks saab ta ainult selle kaudu, et tunneb
ja tunnistab Saatanaks saamise. Aliide Saatana-aaria puhastab meid köiki, kes
olime NL kodanikud.
Erinevalt romaanist saab ooperi-Zara tädi osast tema ema ja vanaema Siberisse
saatmisest teada lugedes Aliide tapetud kagebistide taskutest leitud arhiivimatejale. Nendest päevavalgust mitte kannatavatest paberitest,
mida kirjutati körged mäed----kus on nad nyyd? Paber ei pöle, Jumal näeb.
Bordelli saatunut Zara syydistab kommunistist vanatädi: minusse topiti
pehmet muna, aga sina myysid rohkem kui keha, sa myysid kogu oma elu.
Mulle ei meeldi kui minu kodumaad haugutakse, ytleb Vladivostokis syndinud
Zara, kelle vanaisa oli eesti metsavend (rääkis ooperis eesti keelt).
Syydlasi ei ole. Väärus on.
pühapäev, 8. aprill 2012
reede, 6. aprill 2012
kolmapäev, 4. aprill 2012
Valgustus 1
Astu tasa
yle oma elu
värske lume
katva kadund aegu
Tuuled puhuvad
ja teemandites lumi
kuulab igaviku
äratavat naeru
Astu tasa
yle oma valu
all pimeduses
puhkeb puhas vesi
Sa pole syydi
armastus on elu
päiksekullas
igavene praegu
Astu tasa
Tee ei ole sile
Orud kynkad
kuiv ja kare liiv
Tee löpul
näed kui vaatad taha:
köik oligi
vaid armastust yks viiv
yle oma elu
värske lume
katva kadund aegu
Tuuled puhuvad
ja teemandites lumi
kuulab igaviku
äratavat naeru
Astu tasa
yle oma valu
all pimeduses
puhkeb puhas vesi
Sa pole syydi
armastus on elu
päiksekullas
igavene praegu
Astu tasa
Tee ei ole sile
Orud kynkad
kuiv ja kare liiv
Tee löpul
näed kui vaatad taha:
köik oligi
vaid armastust yks viiv
pühapäev, 12. veebruar 2012
Lapseena polioon sairastunut rouva H.K. selviytyy runoilemalla....
Kevät 2009
Ei keväiselle aamulle löydy vertaa.
Sen olen huomanut niin monta kerta.
Aurinko, kun alka nousta,
paistaen huoneeni ikkunoista.
Se antaa minulle uutta voimaa.
Ystävän lailla se lohduttaa,
murheet kauaksi kuljettaa.
Aurinko myös Valaisee,
ihan sydämmeeni saakka.
Näin hetkiseksi kevenee,
kipujen antama taakka.
Silloin Katseeni luon Korkeuteen,
laulaen, puhkean kiitokseen.
Renna-hoitajalle, kiitoksia H.K.
3.2.2012
Minä olen kuin Elämänlastu
laineilla.
On mentävä Sinne,
mihin tuuli kuljettaa.
En pääse omasta tahdostani
Minnekään,
enkä voi tehdä, mitä haluan.
Kaikesta huolimatta,
olen onnellinen,
kun pyörätuolini päälle
istahdan,
ja halvatut jalkani mukaan
viskahdan, Sitten mentiin
ja lujaa!
H.K joutui Ruotsiin sotalapseksi, mistä palaasi Suomeen, teki töitä
ompelijana ja kioskinpitäjänä, kasvatti 3 lastaa ja asuu nykyään
palvelutalossa.
Ei keväiselle aamulle löydy vertaa.
Sen olen huomanut niin monta kerta.
Aurinko, kun alka nousta,
paistaen huoneeni ikkunoista.
Se antaa minulle uutta voimaa.
Ystävän lailla se lohduttaa,
murheet kauaksi kuljettaa.
Aurinko myös Valaisee,
ihan sydämmeeni saakka.
Näin hetkiseksi kevenee,
kipujen antama taakka.
Silloin Katseeni luon Korkeuteen,
laulaen, puhkean kiitokseen.
Renna-hoitajalle, kiitoksia H.K.
3.2.2012
Minä olen kuin Elämänlastu
laineilla.
On mentävä Sinne,
mihin tuuli kuljettaa.
En pääse omasta tahdostani
Minnekään,
enkä voi tehdä, mitä haluan.
Kaikesta huolimatta,
olen onnellinen,
kun pyörätuolini päälle
istahdan,
ja halvatut jalkani mukaan
viskahdan, Sitten mentiin
ja lujaa!
H.K joutui Ruotsiin sotalapseksi, mistä palaasi Suomeen, teki töitä
ompelijana ja kioskinpitäjänä, kasvatti 3 lastaa ja asuu nykyään
palvelutalossa.
laupäev, 26. november 2011
SUDENMORSIAN
Tampere TYöväenteatteri esitas Aino Kallase HUNDIMÖRSJA (1928) modernse tantsuga
läbipöimitud esitusena. Tantsijad olidki körgemat klassi: Jukka Haapalainen ja Sirpa Suutari-Jääskö. Lavastaja Tiina Puumalainen tölgendas 17 sajandist pärit nöialoo kaasaegses ja samas uldinimlikus vötmes. Naise valikud, yksikisik ja kogukond, abielu ja vabadus, köik see teemade kogum avanes katarsise ja iluna.
läbipöimitud esitusena. Tantsijad olidki körgemat klassi: Jukka Haapalainen ja Sirpa Suutari-Jääskö. Lavastaja Tiina Puumalainen tölgendas 17 sajandist pärit nöialoo kaasaegses ja samas uldinimlikus vötmes. Naise valikud, yksikisik ja kogukond, abielu ja vabadus, köik see teemade kogum avanes katarsise ja iluna.
reede, 25. november 2011
Kaksi rakkausrunoa mestareilta
1.
LAULU RAKKAUDESTA.
Ja eräänä päivänä
me koukistumme toistemme ympärille
ja naksahdamme lukkoon emmekä irtoa enää,
sinun kulumavikasi minun kihtiini kietoutuneena,
minun mahahaavani sinun sydänvikasi vieressä
ja reumatismini sinun noidannuoltasi vasten,
emme erkane konsana ei.
Ja rakas, sinä unohdat rytmihäiriösi,
hengenahdistuksesi
ja kuolion
joka sydämessäsi jo on
ja minä alituisen kalvamisen vasemmalla puolella
ja tulkohon hallat ja harmit ja muut.
Minun rintani tyhjät ja litteät
ota käsiisi rakas
sillä eräänä päivänä kun katsot ne riippuvat pitkinä,
rakastatko minua sillon
tula tuulan tuli tuli tei?
Herra, opeta meitä hyväksymään vanhojen rakkaus,
nuorten rakkaus, keski-ikäisten ihmisten rakkaus,
rumien rakkaus, lihavien rakkaus, köyhien rakkaus,
huonosti puettujen rakkaus
ja yksinäisten rakkaus.
Opeta meidät hyväksymään rakkaus,
me niin pelkäämme sitä.
Ja sinä otat käsiisi minun rintani,
minun venyneet litteät rintani
ja kosketat huulillasi kurttuisia nipukoita
ja kaihi silmissäsi sinä sairaspaikkaa odotellasi
hapuilet sokeana luokseni,
tunnustelet minua käsimielin.
Tunnustele vaan:
kaikkien näitten ryppyjen alla se olen minä,
tähän valepukuun elämä meidät viimein pakotti,
mesimarjani, pulmuni, pääskyni mun.
Ja minun kyhmyni painautuvat sinun kuoppiisi,
sinun ryppysi minun uurteisiini
ja kärsimystesi äärellä minä rukoilen hiljaa kuolemaasi.
On kirkkaana päivä ja yö.
2.
HALUAN PANNA SUA.
Makaan matolla,joka on imenyt kaiken
kuin hyvä tyttö
Juon viinaa ja poltan kukka
jotta en haluaisi panna sua
Juon viinaa
poltan kukkaa
vedän nenään
otan suihin
nappaan napin
jotta en haluaisi panna sua
Ostan kengät
ostan toiset
meneen kampaajalle
rahat on loppu
jotta en haluaisi panna sua.
Teen ihan mitä vaan teen ihan mitä vaan
jotta en haluaisi
Mikään ei auta tarpeeksi
mikä auttoi ennen ei auta
Ei nappi ei kenkä ei suudelma
ei humala ei uudet kynnet
Mikään ei autta
ei mikään mikä ennen auttoi
Ei hiusväri ei uusi korko ei Santa Maria
Otan lainan
ostan kengät
ostan ja ostan ja ostan
Vieras käsi lanteilla
ja silti kasvan mustapäitä
Kävelen päin punaisia ja
toivon joka kerta
että se olisi viimeinen
Auto tai juna tai mies
joka ajaisi ylitseni
Tiputan tupakan sänkyyn
menen aamutossuissa kauppaan,
toivon, että joku soittaisi ambulanssin
Toivon, että joku puuttuisi tähän elämään
josta sinä puutut
Ajelen sääret
pesen tukan
ostan kengät
ja uuden mekon turhaan.
En ma kuitenkaan vittu saa
Ne ovat kaksi eriläisitä rakkasurunoja kahdelta eri sukupolven
naiskirjailijalta. Mutta rakkaus: eikö se ole aina sama
LAULU RAKKAUDESTA.
Ja eräänä päivänä
me koukistumme toistemme ympärille
ja naksahdamme lukkoon emmekä irtoa enää,
sinun kulumavikasi minun kihtiini kietoutuneena,
minun mahahaavani sinun sydänvikasi vieressä
ja reumatismini sinun noidannuoltasi vasten,
emme erkane konsana ei.
Ja rakas, sinä unohdat rytmihäiriösi,
hengenahdistuksesi
ja kuolion
joka sydämessäsi jo on
ja minä alituisen kalvamisen vasemmalla puolella
ja tulkohon hallat ja harmit ja muut.
Minun rintani tyhjät ja litteät
ota käsiisi rakas
sillä eräänä päivänä kun katsot ne riippuvat pitkinä,
rakastatko minua sillon
tula tuulan tuli tuli tei?
Herra, opeta meitä hyväksymään vanhojen rakkaus,
nuorten rakkaus, keski-ikäisten ihmisten rakkaus,
rumien rakkaus, lihavien rakkaus, köyhien rakkaus,
huonosti puettujen rakkaus
ja yksinäisten rakkaus.
Opeta meidät hyväksymään rakkaus,
me niin pelkäämme sitä.
Ja sinä otat käsiisi minun rintani,
minun venyneet litteät rintani
ja kosketat huulillasi kurttuisia nipukoita
ja kaihi silmissäsi sinä sairaspaikkaa odotellasi
hapuilet sokeana luokseni,
tunnustelet minua käsimielin.
Tunnustele vaan:
kaikkien näitten ryppyjen alla se olen minä,
tähän valepukuun elämä meidät viimein pakotti,
mesimarjani, pulmuni, pääskyni mun.
Ja minun kyhmyni painautuvat sinun kuoppiisi,
sinun ryppysi minun uurteisiini
ja kärsimystesi äärellä minä rukoilen hiljaa kuolemaasi.
On kirkkaana päivä ja yö.
2.
HALUAN PANNA SUA.
Makaan matolla,joka on imenyt kaiken
kuin hyvä tyttö
Juon viinaa ja poltan kukka
jotta en haluaisi panna sua
Juon viinaa
poltan kukkaa
vedän nenään
otan suihin
nappaan napin
jotta en haluaisi panna sua
Ostan kengät
ostan toiset
meneen kampaajalle
rahat on loppu
jotta en haluaisi panna sua.
Teen ihan mitä vaan teen ihan mitä vaan
jotta en haluaisi
Mikään ei auta tarpeeksi
mikä auttoi ennen ei auta
Ei nappi ei kenkä ei suudelma
ei humala ei uudet kynnet
Mikään ei autta
ei mikään mikä ennen auttoi
Ei hiusväri ei uusi korko ei Santa Maria
Otan lainan
ostan kengät
ostan ja ostan ja ostan
Vieras käsi lanteilla
ja silti kasvan mustapäitä
Kävelen päin punaisia ja
toivon joka kerta
että se olisi viimeinen
Auto tai juna tai mies
joka ajaisi ylitseni
Tiputan tupakan sänkyyn
menen aamutossuissa kauppaan,
toivon, että joku soittaisi ambulanssin
Toivon, että joku puuttuisi tähän elämään
josta sinä puutut
Ajelen sääret
pesen tukan
ostan kengät
ja uuden mekon turhaan.
En ma kuitenkaan vittu saa
Ne ovat kaksi eriläisitä rakkasurunoja kahdelta eri sukupolven
naiskirjailijalta. Mutta rakkaus: eikö se ole aina sama
esmaspäev, 8. august 2011
Anatoly Kudryavitsky
Anthony Kudriavitskys.1954 venäläis-irlantilainen kirjailija, runoilija, kääntäjä. Vasta Neuvostoliiton kaatumisen jälkeen
hänen on ollut mahdollista saada teoksiaan julki.
Esiintyi Sibelius-talolla 20.6.2011
Yhtenä yönä Hampurissa (Geraldine Meadelle)
”Eurooppa kutistuu, mutta Amerikka
laajenee”, mies sanoi,
”Kohta me kaikki ollaan jenkkejä.”
Yhden snapsin jälkeen
hänen punainen tukkansa seisoi pystyssä
ja hänen ohut niskansa punoitti epäterveesti.
”Oletko sinä irlantilainen?” joku kysyi.
”Joo, mä oon irlantilainen ja saksalainen myös.
Ja ranskalainen, puolalainen, ruotsalainen, ihan miten vaan.
Olen tällä hetkellä työttömänä.
Siitä on ikävä alkaa puhua...”
Joku täytti hänen lasinsa, jotta juttu luistaisi.
”Olen ammatiltani teloitusten koekaniini,” hän jatkoi.
”Minut on ristiinnaulittu, hirtetty, murskattu teilipyörällä,
ammuttu, tapettu sähköllä, myrkytetty pistoksella.
Minulla testattiin humaania kuolematuomiota.”
”Ja sinä olet vielä hengissä?”
”Pitkälti kyllä – sikäli kuin me kaikki olemme vielä hengissä.
Kaipa minun täytyy löytää toinen ammatti.
Rakastan kipua ja kärsimystä
mutta olen ollut pois hommista jo niin pitkän aikaa...
ja mitä pahinta,
Euroopassa minulle ei enää ole käyttöä.”
ja niin hän käveli ulos pimeään
miltei afrikkalaiseen Hampurin yöhön
hänen on ollut mahdollista saada teoksiaan julki.
Esiintyi Sibelius-talolla 20.6.2011
Yhtenä yönä Hampurissa (Geraldine Meadelle)
”Eurooppa kutistuu, mutta Amerikka
laajenee”, mies sanoi,
”Kohta me kaikki ollaan jenkkejä.”
Yhden snapsin jälkeen
hänen punainen tukkansa seisoi pystyssä
ja hänen ohut niskansa punoitti epäterveesti.
”Oletko sinä irlantilainen?” joku kysyi.
”Joo, mä oon irlantilainen ja saksalainen myös.
Ja ranskalainen, puolalainen, ruotsalainen, ihan miten vaan.
Olen tällä hetkellä työttömänä.
Siitä on ikävä alkaa puhua...”
Joku täytti hänen lasinsa, jotta juttu luistaisi.
”Olen ammatiltani teloitusten koekaniini,” hän jatkoi.
”Minut on ristiinnaulittu, hirtetty, murskattu teilipyörällä,
ammuttu, tapettu sähköllä, myrkytetty pistoksella.
Minulla testattiin humaania kuolematuomiota.”
”Ja sinä olet vielä hengissä?”
”Pitkälti kyllä – sikäli kuin me kaikki olemme vielä hengissä.
Kaipa minun täytyy löytää toinen ammatti.
Rakastan kipua ja kärsimystä
mutta olen ollut pois hommista jo niin pitkän aikaa...
ja mitä pahinta,
Euroopassa minulle ei enää ole käyttöä.”
ja niin hän käveli ulos pimeään
miltei afrikkalaiseen Hampurin yöhön
kolmapäev, 3. august 2011
Die Stasi-Ballade
Die Stasi-Ballade Lyrics
Wolf Biermann
Menschlich fühl ich mich verbunden
mit den armen Stasi-Hunden
die bei Schnee und Regengüssen
mühsam auf mich achten müssen
die ein Mikrophon einbauten
um zu hören all die lauten
Lieder, Witze, leisen Flüche
auf dem Clo und in der Küche
-Brüder von der Sicherheit
ihr allein kennt all mein Leid
Ihr allein könnt Zeugnis geben
wie mein ganzes Menschenstreben
leidenschaftlich zart und wild
unserer großen Sache gilt
Worte, die sonst wärn verscholln
und ich weiß ja :Hin und wieder
singt im Bett ihr meine Lieder
-dankbar rechne ich euchs an:
die Stasi ist mein Ecker
die Stasi ist mein Eckermann
Komm ich nachts alleine mal
müd aus meinem Bierlokal
und es würden mir auflauern
irgendwelche groben Bauern
die mich aus was weiß ich für
Gründen schnappten vor der Tür
-sowas wäre ausgeschlossen
denn die grauen Kampfgenossen
von der Stasi würden-wetten?!-
mich vor Mord und Diebstahl retten
den die westlichen Gazetten
würden solch Verbrechen-wetten?!-
Ulbricht in die Schuhe schieben
(was sie ja besonders lieben!)
dabei sind wir Kommunisten
wirklich keine Anarchisten
Terror (individueller)
ist nach Marx ein grober Feller
die Stasi ist, was will ich mehr
mein getreuer Leichwäch
mein getreuer Leibwächter
Oder nehmen wir zum Beispiel
meinen sexuellen Freistil
meine Art, die so fatal war
und für meine Frau ne Qual war
nämlich diese ungeheuer
dumme Lust auf Abenteuer
-seit ich weiß, dass die Genossen
wachsam sind, ist ausgeschlossen,
dass ich schamlos meine Pfläumen
pflücke von diversen Bäumen
denn ich müßte ja riskieren,
dass sie alles registrieren
und dann meiner Frau servieren
sowas würde mich geniern
also spring ich nie zu Seit
spare Nervenkraft und Zeit
die so aufgesparte Glut
kommt dann meinem Werk zugut
-kurzgesagt: die Sicherheit
sichert mir die Ewig
sichert mir die Ewig
sichert mir Unsterblichkeit
Ach, mein Herz wird doch beklommen
solltet ihr mal plötzlich kommen
kämet ihr in euerer raschen
Art, Genossen, um zu kaschen
seis zuhaus bei meinem Weib
meinem armen nackten Leib
ohne menschliches Erbarmen
grade, wenn wir uns umarmen
oder irgendwo und wann
mit dem Teufel Havemann
Wenn wir singen oder grad
Konjak kippen, das wär schad
ach, bedenkt: ich sitz hier fest
darf nach Ost, nicht nach West
darf nicht singen, darf nicht schrein
darf nicht, was ich bin, auch sein
-holtet ihr mich also doch
eines schwarzen Tags ins Loch
ach, für mich wär das doch fast
nichts als ein verschärfter
nichts als ein verschärfter
nichts als ein verschärfter Knast
(Nachbemerkung und Zurücknahme
Doch ich will nicht auf die Spitze
treiben meine Galgenwitze
Gott weiß- es gibt Schöneres
als grad eure Schnauzen
Schönre Löcher gibt es auch
als das Loch von Bautzen )
Wolf Biermann
Menschlich fühl ich mich verbunden
mit den armen Stasi-Hunden
die bei Schnee und Regengüssen
mühsam auf mich achten müssen
die ein Mikrophon einbauten
um zu hören all die lauten
Lieder, Witze, leisen Flüche
auf dem Clo und in der Küche
-Brüder von der Sicherheit
ihr allein kennt all mein Leid
Ihr allein könnt Zeugnis geben
wie mein ganzes Menschenstreben
leidenschaftlich zart und wild
unserer großen Sache gilt
Worte, die sonst wärn verscholln
und ich weiß ja :Hin und wieder
singt im Bett ihr meine Lieder
-dankbar rechne ich euchs an:
die Stasi ist mein Ecker
die Stasi ist mein Eckermann
Komm ich nachts alleine mal
müd aus meinem Bierlokal
und es würden mir auflauern
irgendwelche groben Bauern
die mich aus was weiß ich für
Gründen schnappten vor der Tür
-sowas wäre ausgeschlossen
denn die grauen Kampfgenossen
von der Stasi würden-wetten?!-
mich vor Mord und Diebstahl retten
den die westlichen Gazetten
würden solch Verbrechen-wetten?!-
Ulbricht in die Schuhe schieben
(was sie ja besonders lieben!)
dabei sind wir Kommunisten
wirklich keine Anarchisten
Terror (individueller)
ist nach Marx ein grober Feller
die Stasi ist, was will ich mehr
mein getreuer Leichwäch
mein getreuer Leibwächter
Oder nehmen wir zum Beispiel
meinen sexuellen Freistil
meine Art, die so fatal war
und für meine Frau ne Qual war
nämlich diese ungeheuer
dumme Lust auf Abenteuer
-seit ich weiß, dass die Genossen
wachsam sind, ist ausgeschlossen,
dass ich schamlos meine Pfläumen
pflücke von diversen Bäumen
denn ich müßte ja riskieren,
dass sie alles registrieren
und dann meiner Frau servieren
sowas würde mich geniern
also spring ich nie zu Seit
spare Nervenkraft und Zeit
die so aufgesparte Glut
kommt dann meinem Werk zugut
-kurzgesagt: die Sicherheit
sichert mir die Ewig
sichert mir die Ewig
sichert mir Unsterblichkeit
Ach, mein Herz wird doch beklommen
solltet ihr mal plötzlich kommen
kämet ihr in euerer raschen
Art, Genossen, um zu kaschen
seis zuhaus bei meinem Weib
meinem armen nackten Leib
ohne menschliches Erbarmen
grade, wenn wir uns umarmen
oder irgendwo und wann
mit dem Teufel Havemann
Wenn wir singen oder grad
Konjak kippen, das wär schad
ach, bedenkt: ich sitz hier fest
darf nach Ost, nicht nach West
darf nicht singen, darf nicht schrein
darf nicht, was ich bin, auch sein
-holtet ihr mich also doch
eines schwarzen Tags ins Loch
ach, für mich wär das doch fast
nichts als ein verschärfter
nichts als ein verschärfter
nichts als ein verschärfter Knast
(Nachbemerkung und Zurücknahme
Doch ich will nicht auf die Spitze
treiben meine Galgenwitze
Gott weiß- es gibt Schöneres
als grad eure Schnauzen
Schönre Löcher gibt es auch
als das Loch von Bautzen )
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)




