film

Antti Jokise Sofi Oksase romaani põhjal tehtud film "Puhastus" rebis ja rõõmustas, raputas ja vabastas õuduses ja tões. Tõde on alati ilus, veri ja vägivald mitte. Sõltub vaatajast, kas ta näeb pildi taha. Eesti suguvõsa lugu poliitiliste pöörete keerises, julmas ja külmas söjas, KGB-kultuuri jätkuvas haardes väljendub ekraanil tippnäitlejate (Liisi Tandefelt,Laura Birn,Krista Kosonen,Kristan Sarv,Amanda Pilke) meisterlikus miimikas,suletud huulte värinas, ninasöörmete võbeluses,pilkudes,häältes, kehakeeles. Keha peab kõik meeles, ka selle, mida vägisi unustada püütakse. Peaaegu sõna-sõnalt sama dialoog mis toimus Aliide ja Zara vahel Ingeli nn.varguse teemal,on toimunud ka minu ja mu ema vahel, kui uurisin, miks vanaema vangistati. Ta oli varastanut vilja oma/kolhoosi põllult. Vanaema olles vangis tegi ta vanim poeg ehk minu onu kes oli metsavendadega liitunut haarnangus enesetapu, sest tema ennast Siberisse saata lasta ei tahtnud. Vanaemale teatati kohtulaua ees poja surmast. Vanaema valdav mõte seal kohtulaua ees poja surmateadet kuuldes oli et nende vene sigade ees tema ei nuta. Nuttis siis koduteel. Ja nuttis elu lõpuni. 20aastasena armusin eakaaslasesse. Suhe oli noor ja tuline, pimestavalt tormiline ja seksuaalne. Möödus aastaid kuni taipasin et olen katsejänes: mees töötas KGBle ja minust püüdis minu teadmata voolida müügikölblikku prostituuti. Mind "päästis" lolli mängimine. Õnneks viisid töökohustused tüübi Eestist kaugele. Usaldus inimsuhetes on siiski olnud mulle probleemiks. Ma ei tea kes on need eestlased kes väidavad et Sofi Oksanen maalib Eestist vale vöi liialdatud pildi. Kunstiline liialdus toob esile tõe. Nõuka oli õudne, verine rezhiim, KGB valve ahistav, inimõigusi rikuti karistamatult, kuigi Brezhnev 1975ndal Helsingis lubas olla rikkumata, sovjetiseeritud inimesi manipuleeriti halastamatult. Sellest hoolimata säilitas eesti rahvas oma kultuuri ja saavutas uue vabaduse. Me ei andnud alla. Me saime oma saatuse tagasi. Me võime uhkusega näidata maailmale, millisest võitlusest oleme välja tulnud võitjatena. Tänu Sofi Oksasele tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama.Film raputas ja vabastas kaugeid valusaid blokeeringuid. Zara võitja-naeratus Koluvere teel puhastab eesti rahva kannastuste tee. tõuseme maailma kaardile,meist hakatakse aru saama ja austama. raputas ja vabastas

Luuletus. Minul oli valus.

Minul oli valus Helge Homse verisel maal Sünnimaal põleva kivi köhus Punarättide Paraadide Õhupallide Õõnsas pateetikapõõsas Kohkunult küsisin: kodu???!!! Mis on sinust saanud, mu kodu?! Põõsaste all mängisin vennaga kodu Ja sõda venekeelsete sõpradega sõprusesõda Mängisin südames hirm Oh varja mind varja mind sirm Palusin, väike laps, Et keegi ei näeks seda kahtlust Mis juba ärganud oli: Kas see viisaastakute töö Lenini portree ja punane siid Ongi mu elu või hoopis film Kuhu mind rööviti-viidi? Oh kui leiaksin niidi Ja rulli ja veereksin ära Valgete laevade Merede taha Päris Maale kus päris on raha Välismaale olgu seal hea või paha Aga Vabadus ometi on Salaja soovisin seda teades Et kodu on siin Kuhu ma ära ei mahu Tahmane üleskaevatud linn Euroopa ja Aasia piiril Minul oli valus Kas seda öeldes Muutun haledaks ohvriks? Haljad, oh igihaljad on Tõe ravivad viisid

Luuletus. Kandja.

Maailmal on keel, mida rääkijad imestades kompavad saamata möhkugi aru Mida nad ise rääkinud on. Maailm on Teel, tummuse raskes rasedas varjus kantakse valguse välke ja helke, Sätendust lumes ja poris, pruudilooris ja prügis. Kandja on kummargil kuuskede kõrgete latvade kohal, Kandja on kõikide kodude keldripõrandate pragudes Kandja on toolijalgade all Ja pilvepallide peal Vahemeresinisel ekraanil Hoidmas homset Kihutavate surmahobuste eest Hoidmas haavadel sidet peal Kandja kael helendab maastike peal Müüride murduvas mürinas Kandja on Vaikuse kell Hell armastus aastate võimukas vihas Aastakümnete selgudes Tuleval sajandil alles Kandja hoiab köik alles Kingib pärleid ja kadunud aegu Paisates segi ja luues uusi Metropole ja Metsi ja Aedu

Meissä asuu monia

Elämä johtaa meidät usein risteyksiin. Siinä täytyy päättää mihin suuntaan kääntyy. Joskus se on vaikeata. Täytyy pyydä korkeammalta tasolta johdatusta. Siihen tarvitaan yhteyttä. Moi,Herrani, auttaa, vie minut pimeydestä Valoon, vie minut Totuuden Tielle,harhoista selkeyteen! Valaista tietäni! Jos niitä yhteydenottoja kertyy riittävän paljon, siitä syntyy suojava kerros, mistä aukenee Ykseyden tila, loputon ilo ja rakkaus maailmankaikkeutta ja kaikkien sen ilmiöiden kohta. Meillä ei ole sielua: me olemme sieluja. Sielumme omistaa kehomme, jonkun ajan. Shalespearen 60.sonetti pohdi Ajan voimaa ja voimattomuuttaa: Kuin aallot lyövät somerikkorantaan, minuutit rientävät päin loppuaan, vaihtaen paikkaa edellisen kanssa, kilvaten lakkaamatta eteenpäin. Syntynyt, kerran valoon noustuaan, kypsyyttä kohti ryömii, kruunun saa, vaan nurja pimennys sen loistoon ryhtyy, ja Aika, lahjoittaja, pilaa lahjan. Nuoruuden varustukset, soreat, lävistää Aika, uurtaa kauniin otsan, se ahmii valituimman, tosimman, ja mikä seisoo, sirpin alle jää: runoni silti seisköön pelkäämättä, sinua laulan, uhmaan Ajan kättä. Ihminen kokee ajan ja ajattomuuden, iankaikkeuden. 50 kymppisenä tajusin: ilta on tulosaa, ja se tulee olemaan kaunis. Ei missä nimessä haluasi takaisin lapsuuteeni, nuoruuteeni. Iällä ei oikeastaan ole merkitystä, jos elää ykseydessä. Olen kiitollinen kaikesta kärsimyksestä mitä olen kokenut, neuvostolapsen neuvottomasta koulutiestä ja yliopistonvuosien KGB urkkijoiden kyynisestä pakkoseurasta, niistä illoista kun nukkumaan mennessä haaveilin aamupalasta kaikesta kurjuudesta olen kiitollinen, koska nyt sydämeeni mahtuu sitäkin enempi valoa! Juu, valoa ei ole ilman varjoja, valo ja varjo luovat yhdessä kuvan. Niin minussakin elää valoisa ja varjoisa puoli. Varjossa ei ole mitään huonoa, koska se syntyy valosta. Siunausta heräänneille ja ei-heräänneille-joskus herääville! Renna Irina Kamala Valon Valtiatar Tagit:

Töde

Töde on röömus. See on natuke eufoorialaadne seisund, kus mina ja maailm oleme yks, ytleb eesti näitleja Elle Kull. Selline on valgustatud olek. Kuigi igayks vöib valgustatuseni jöuda oma teed pidi, on sellele protsessile vöimalik ka kaasa aidata. Oneness university Indias koolitab oma öpilasi yhtsusteadvusesse.Tallinnas juhatab soovijaid yhtsusteadvusesse öpetaja Ludmilla Mets -ludmilla.mets@facebook.com GSM 5588917

Lastest

Kahlil Gibran "Prohvet": Teie lapsed pole mitte teie lapsed. Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tytred. Nad synnivad läbi teie, aga mitte teist, ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile. Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei vöi kylastada isegi mitte oma unedes. Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse. KAS saab paremini väljendada töde lastest ja vanematest?

Eesti romaan

Katrina Kalda(s.1980 Eestis, 1990ndast elab Prantsusmaal) prantsuse keeles kirjutatud ja eesti keelde Anti Saare poolt meisterlikult tölgitud romaan eesti lähiajaloost könetab eestlast (eestlased ei ela ammu enam peamiselt Eestis elades eestlasena) hinge tasandil, yhise kogemuse tasandil. Meile räägib romaan tuttavatest asjadest. Mis muule maailmale on pönev tume eksootika, on meile olnud haav, ehk armistunud, aga haav ikkagi. Fosforiidi-söja ja KGB osa meie elus ja ajaloos avaneb romaanis mitmekihilise jutustuse ja völuvalt kauni kujundliku lause kaudu. Ylesehitus nagu sibul ja lause nagu kaunis kreemitort. KGB sekkus meie maapöue ja meie intiimellu. Me pidime sellega elama. Me vöime sellest kirjutama. Me vöime sellest lugeda. Ja rääkida. Tänud KAtrina Kaldale. Meie lugu sai tema sulest väärika vormi.